Книги, похожие на «Richard Janno, Kaks ja üksainus»

Suvi 2028. Seni ohutuks peetud asteroid ähvardab vähem kui aasta pärast hävitada inimtsivilisatsiooni. Kas meie lõpp on vältimatu? Üleüldises viimsepäevaootuses pole vaid üksikud pole nõus alla andma. „Serafima ja Bogdani“ autori uues romaanis juhivad võidujooksu ajaga planeedi rikkaim lätlanna ning ekstsentriline lõuna-aafrika päritolu miljardär. Või jooksevad tegelased võidu üksteisega? Kellegi motiive pole lihtne läbi näha. Korraga on kaalul inimkonna saatus, eesti kunstniku rahvusvaheline edu, teismelise neiu eneseteostus ja esimene armastus, müstikust juudi matemaatiku kadunud käsikiri ja vasakpoolse bosnia filosoofi usaldusväärsus. Tegevus viib Prantsuse Rivierast ja Räniorust Riiga ja Sahara kõrbesse.Oma mitmetahulises teoses asetab Vahur Afanasjev peegli tsivilisatsiooni silme ette ja küsib: kuidas me siia jõudsime ja mis annab meile jõudu edasi minna? Kui üldse? Võimalik, et suurimad katastroofid toimuvad hoopis inimestes endis.

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Oskar Lutsu lühiromaan, «Kevade» järg