Книги, похожие на «Andrus Kivirähk, Kaka ja kevad»

Ameerika kirjaniku noorsooromaan, mis alates oma ilmumisest 1912. aastal on jätkuvalt kuulunud mitme põlvkonna lemmikraamatute hulka kogu maailmas. Koolitüdruku Judy Abbotti kirjad oma tundmatule hooldajale, kellest ta on näinud üksnes varju, jutustavad tema kooli- ja internaadielust, kujutades paljude humoorikate seikade kaudu minategelase arenemist tüdrukust neiuks.

[Agamemnoonus I aga oli tore kui kuningas; kuna kulda tol ajal Võrus oli vähe ja seegi mis oli, hoiti sukasääres või luku taga nagu praegugi, siis Agamemnoonus I oli teinud endale krooni pähe punasest siidpaberist. Kuna aga koosolek oli raske ja vaevaline, mis kiskunud linnapää otsa higi, siis siidpaberi värv oli läinud sulama ja tõmmanud linnapää paletele kaks punast juga, nagu neid praegusel ajal võib näha ainu­üksi Aafrika neegritel ja Austraalia pärismaalastel.]

Paljud jutud algavad sellega, et elas kord üks tavaline tüdruk, kellega juhtus midagi erilist. See ei ole selline lugu. Sara on eluaeg teadnud, et ta on teistsugune ega sobi kokku mitte ühegi endavanuse noorega. Ta on kinnine, salapärane, geniaalne … Tema ümber tuleb ette kahtlasi surmajuhtumeid. Sara püüab neid lahendada ning samal ajal jõuda selgusele oma vanemate ja iseenda minevikus.Carolin Kuuskmäe noortepõnevik „Ekraani taga” ilmus algselt veebilehel wattpad.com, kus Carolin kirjutab varjunime Shershade all. Netikeskkonnas on selle loo esialgne versioon pälvinud fännide tulise poolehoiu ja seda on loetud rohkem kui 38 000 korda. Nüüd on viimane aeg see ümber töötatud ja toimetatud kujul päris raamatuna välja anda.Veebilugejate kommentaare:„Holy shit! Sa oled nagu … Wow!! See on parim raamat ever!!! Armastan sind õudselt!!! ♥ ♥ ♥”„See on maailma parim raamat. Palun, sa pead lihtsalt sellele kunagi järje tegema … armastan! ”„Oii, ma olen sellises sõltuvuses sellest raamatust …”„Seee niiiiiiiii hea lihtsalt, OMG mu lemmik jutt.”

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!