Книги, похожие на «Irena Wiley, Kahekümne aastaga ümber maailma»

Jaan Kiivit, hilisem peapiiskop, oli Uku Masingu õpingukaaslaseks TÜ usuteaduskonnas. Käesolev raamat on aastakümneid kestnud kirjavahetuse üks pool. Kirjad on intensiivsed hinnangud enesele, ümbrusele, ajale ja inimestele – pooleldi luule, pooleldi dokument. Kirjad valgustavad muuseas ka Masingu õpinguaastat Saksamaal hitlerismi sünniajal.

„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval.„Siberisse?“„Jah, sinna jah.“„Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“…Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata.Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.

Maailm muutub ööpäevaringiga valgeks ja pimedaks, aastaringiga suveks ja talveks. Midagi sarnast toimub ka meis igaühes eneses. Oleme oma vanematelt pärinud viisi, kuidas reageerime pingeolukorras, soodumused haigestuda ja terveneda ning veel palju muudki. Kui teame lugusid oma esivanematest, kui peame ja hoiame lugu nendest, suudame paremini mõista, miks kipume käituma ühel või teisel moel. See raamat on esivanemate ja oma looga sideme loomise põnev lugu, kus sugupuu koostamine algab iseendast.„Sugupuud võib vaadata ka ülevalt alla, nii et kõige keskel on puu ladvapung ehk mina ise. See on nagu paela punumine, kus esivanemad on meie eludesse põiminud omad lõngad – unistused ja soovid. Kui oskame ja suudame läbi iseenda ja lähedaste poolt kogutud lugude tunda end koosolevatena, võime tajuda, kuidas ürgvana tuul puhub meie poole nende unistuste ja palvete hingeõhku. Nii kuuldes ja tajudes suudame jätkata seda, mis neil pooleli jäi, ning tunda nende elude soojust ning toetust pidevalt enda seljataga.” – Autorid.

Kristjan Palusalu