Книги, похожие на «Sheila O'Flanagan, Kadunud naine»

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.

Saksa okupatsioon, Vene okupatsioon, nõukogude aeg, sõjaväeteenistus väga karmide tingimustega vangilaagris Uuralites, tagasipöördumine Hiiumaale – see raamat on lugu ühe tegusa, 3. juunil 1940.aastal Hiiumaal sündinud mehe elust. Takis kirjelab raamatus ehedalt kolhooside ja sovhooside moodustamise perioodi, parseldamist ja nihverdamist, erinevate mentaliteetide põrkumist. Kuidas kõik keerles rahateenimine, naiste ja veel kord naiste ümber. Takis meenutab ka oma sagedasi Venemaa visiite – et saada kalurikolhoosile mingisugune hea masin, tuli omakorda Venemaale midagi viia ning alati ka otsustajaid „moosida“. Suurest jahi-ja kalakirest, suurest-suurest loomaarmastusest ning pisaratest, kui üks jahimees sea asemel tema laika maha lasi – esimesed laikad tõi Eestisse just raamatu autor. Raamatu üks haaravamaid peatükke kirjeldab ka Eesti esimese jäätee ehitamist , mille üheks rajajaks Takis oli. Selle tegemisel tuli õppida omaenese teadmistest, sest kellegi kogemustest õppida polnud – üks suur veok vajuski läbi vastrajatud jäätee, mida siis pea terve ööpäev vintsidega 15 meetri sügavuselt jääle tagasi sikutati. Raamat jõuab välja esimeste kooperatiivide tekkeaega, aega, kui hakkas paistma vabaduse kiir. Raamatusse tuleb ka nukraid noote, kui autor näeb made “ärastamist” ning mure pere ja laste pärast – sest arstid panid karmi diagnoosi....

1982. aastal toimub Lääne-Austraalia kõrvalisel maanteel avarii. Keegi ei saa tõsiselt viga, kuid õnnetuse mõju on tunda aastakümneid. Nicole ja Samantha Cooper mäletavad mõlemad suvepäeva, kui nende ema Tina kaotas auto üle kontrolli – kuid mitte päris ühtmoodi. Pärast Tina surma, peaaegu neli aastakümmet hiljem, on õed sunnitud õnnetuse tagajärgedega tegelema. Aastaid elus sihitult triivinud Nicole on lõpuks leidnud armastuse, kuid ei saa sellele pühenduda. Ja Samantha varjab midagi, mis võib segi lüüa elu, mille ta on enda jaoks suure vaeva loonud.„Kokkupõrked“ on lugu õdedest, kes peavad õppima toime tulema oma ema alkoholisõltuvusega ja isa läbikukkumisega nii abikaasa kui ka lapsevanemana. See on ka lugu põlvkondadevaheliste kokkupõrgete põhjustest ja tagajärgedest ning sellest, miks me teeme haiget just nendele, keda kõige enam kaitsta tahame. Viies lugeja korduvalt olevikust minevikku, paljastab autor armastuse keerukuse ja vastuolud ning tasapisi hakkame mõistma raskete muutuste kulgu. Õed ja nende probleemne ema on ebatäiuslikud, pettumust valmistavad ja kohati vihale ajavad, kuid siiski kaastunnet äratavad. Nad on inimesed, kes püüavad enda tekitatud segadusest hoolimata eluga edasi minna.Imbi Neeme on blogija, lootustandev romaanikirjanik ja kaasahaaravate novellide autor. Tema käsikiri „The Spill“ („Kokkupõrked“) tunnistati 2019. aastal Penguini kirjandusauhinna vääriliseks. Autori vanaisa oli Eesti-Austraalia kunstnik Gunnar Neeme (1918–2005) ja tema isa on Austraalia lavastaja Aarne Neeme. Kirjanik elab koos elukaaslase, laste ja lemmikloomadega Melbourne’is.