Книги, похожие на «Camilla Sten, Kadunud küla»

Imogenil on plaan. Ehkki pealtnäha laitmatus abielus imetlusväärse mehega, on ta ometi juba paar aastat salamahti raha kõrvale pannud, et põgeneda esimesel võimalusel. See avaneb siis, kui Imogen ülemusega Pariisi ärireisile sõidab. Selle asemel, et naasta messilt Dublinisse oma turvalisse ellu, põletab naine kõik sillad ja läheb hoopis Baskimaale, kus möödusid tema varased lapsepõlveaastad ja kust mees ei tohiks osata teda otsida. Mille või kelle eest ta pageb? Mida või keda ta otsib? Ebakindel ja pidetu lapsepõlv sundis turvalisust ihkava neiu abielluma Vince’iga. Mees, kes tundus esialgu meeldivalt hoolitsev, osutub paraku kontrollifriigiks ning allutab naise endale nii põhjalikult, et ainus väljapääs näib olevat jäljetult kaduda. Ent Vince pole mees, kes omandist võitlemata loobuks. Ta asub Imogeni otsima. Algab kassi ja hiire mäng, mis hoiab lugejat põnevil romaani viimaste lehekülgedeni.

Üks iidne saladus. Kaks inimest. Kolm muistset käsikirja.Puhkusereisil Egiptusesse leiavad ärimees Thor ja filoloog Lee iidvana üriku,mis salapärasel viisil seob muistse Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmisi.Ometi pole nad ainsad, kes soovivad mõistatust lahendada. Algab pööranekihutamine läbi erinevate riikide ja müstiliste paikade. Samal ajal saladusevõtme leidmisega tuleb mehel ja naisel lahendada ka nende endi vahel toimuvning mitte vähem keeruline müsteerium. Kui mängu sekkub ohtliksalaorganisatsioon, saab selgeks, et iga tehtav valik võib mõjutada mitteainult nende elu, vaid lausa maailma ajalugu.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!