Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Käbe-Kaarel ja tema noor naine»

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.

Kui ema sõidab Šveitsi, lähevad Anita ja tema õed elama sugulaste juurde. Noorima tütrena pole Anital muud võimalust kui minna Harrogate’i, kus elab vanatädi, kes on pühendunud heategevusele. Enne lahkumist väiksest külast, kus ta koos õdedega elab, vaatab Anita taevasse ning mõtleb Lutsiferist ja ümber pöörates näebki teda enda ees!Neiu kohtub temaga uuesti Harrogate’i pumbamajas ja saades teada, et tegu on Ollertoni hertsogiga, palub Anita temalt abi, põgenemaks vana pastori eest, kellega neiu peab vanatädi käsul abielluma.

Punavõim on Eestist põgenenud ning algab saksa aeg. See näib toovat kergendust – kuid illusioon Eesti riigi taastamisest mõraneb kiirelt. Proua Kuke härrasteklubi on segi paisatud – üks tüdruk on hukkunud, kaks kadunud, üks teisi reetnud. Ehkki aeg näib haavu parandavat, rebib see valla vanu, juba ammu kinni kasvanud arme. Minevikust kerkib süngeid saladusi, mis ohustavad mitmeid elusid, ning inimesi, keda on tahetud unustada. Ka kõige usalduslikumate suhete kohale kerkib varjamiste ja pettuse loor. Härrasteklubist saab taas kord poliitiliste intriigide, kirgede ning reetmiste keskus, kust käib läbi maailma ajaloos kurikuulsaid rolle mänginud inimesi.

Rikka Türgi ärimehe tütre prantsuse keele koduõpetajaks maskeerunud Nadina Talbort peidab ennast Konstantinoopolis ega tea, kuidas Inglismaale tagasi pääseda. Bosporuse kaldal istudes päästab ta mehe, kes põgeneb ujudes venelaste eest. Mehe ära saatnud, saab Nadina varsti teada, et suurvesiir ihkab teda oma kolmandaks naiseks.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]