Книги, похожие на «Milena Busquets, Ka see läheb mööda»

Mida teha, kui koduküla tõrjub sind välja, kui oled süüdistatud mõrvas ja kõik olnu on kadunud? Kas eelistad põgeneda, või siiski võidelda kaduma kippuva au nimel? Kas armastus võib olla nii suur, et isegi surm seda ei hävita? Ja… kas on ikka mõtet igatseda tagasi, kõigest juhtunust hoolimata? Sest see, mida sa eest leiad, ei pruugi enam olla see, mida sa kord selja taha jätsid.Autorist:E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast «jõevoolust» kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias.Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid.

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada? Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu. See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.

Kolme raamatu autor Taavi Kangur selgitab selles raamatus vaimukalt ja asjatundlikult, kuidas saada kirjanikuks."Miks saavad avalikuks minu mõtted kirjutamisest ja lugemisest? Umbes kaheksa aastat tagasi asusin uurima, kas on võimalik leida sirge tee kirjutamise juurde. Uurisin, mismoodi võib ühest inimesest kirjanik saada. Teele kerkis palju arusaamatusi ja esmapilgul lihtsana näivad asjad osutusid põhjatuteks uurimisobjektideks. Uues maailmas kobamisi ringi liikudes leidsin küsimustele vastuseid ja vastustele uusi küsimusi.Kas kirjanikuks saab õppida? Küsimuse esitamine ja rõhuasetus ei jäta tavaliselt ühtegi kirjutamisega tegelevat isikut külmaks. Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii, nagu otse tuleb, ja protsess ei allu õppimisele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt pilvest oma teksti kätte. Kindlasti on väitjatel tuua mõni näide otse elust. Jakõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega, isegi täiesti mõistlikesse soovitustesse, et paremaks saamiseks on vaja harjutada. Olen palju lugenud kirjutamisest ja tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad keerutamata: harjutama peab aastaid, kümneid aastaid.Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta. Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sisemuses on tungiv soov kirjutada," ütleb Taavi Kangur.

Stockholmi saarestiku ühel kõige kaugemal saarel elab Fredrik oma elusügisel suures vaikuses, seltsiks ainult koer, kass ja sipelgapesa elutoas. Tema ainsaks ühenduseks muu maailmaga on postiljon. Üks tume saladus, saatuslik eksimus on teinud temast inimpelgliku eraku.Ühel hommikul seisab jääl naine. See on Harriet, kelle ta üle kolmekümne aasta tagasi sõnagi lausumata alatult maha jättis. Nüüd on Harriet suremas haige ja nõuab Fredrikult ühe lubaduse täitmist. Koos teevad nad sõidu, mis osutub mitmes mõttes vapustavaks ja viib kohtumisteni eriliste inimestega, kes on pealiskaudse elu eest varjunud sügavale Norrlandi metsadesse.Henning Mankelli ühtaegu lõbus ja nukker romaan „Itaalia kingad” räägib nii surmast ja valust kui ka rõõmust ja elutahtest. Aastal 2015 ilmus romaani iseseisev järg „Rootsi kummikud”.Kui loete sel sügisel ainult ühe raamatu, siis olgu selleks „Itaalia kingad”. See jääb kauaks kestma, nagu hea käsitöö. – SydsvenskanPidevalt juhtub midagi. Imelikke asju. Päris kindlasti ei ole see igav raamat, mille vahepeal käest ära paned, vaid selline, mille loed läbi ühe jutiga, et näha, mis tegelastest edasi saab. – Bokhora