Книги, похожие на «Susan Luitsalu, Ka naabrid nutavad»

Antoine, neljakümneaastane pereisa, on kindlustusekspert. Juba kaua, liiga kaua hindab ta teiste elusid, määrates nende rahalise väärtuse. Ühel ööl proovib ta ära määrata oma elu hinda ja mõistab, et ta elu on olnud üksnes ebaõnnestumiste jada. Et seda katkestada, otsustab ta minna vabasurma ja võtta endaga kaasa ka lapsed – et nad elus ei kannataks. Läbi ebaõnnestunud kuriteo ja kinnise psühhiaatriahaigla jõuab Antoine lõpuks elu väärtuse mõistmiseni.Grégoire Delacourt (s 1960) tegutses aastaid edukalt reklaaminduses. Oma esimese romaani avaldas ta viiekümneaastasena ja saavutas kirjanikuna peagi ülemaailmse edu. „Tabamatu õnn“, Grégoire Delacourti neljas romaan, on vapustav lugu elu vägivaldsusest ja andestamise jõust.

Vaieldamatu meister naaseb uue haarava romaaniga – see on esimene Smiley-romaan enam kui kahekümne viie aasta järel.Briti salateenistuse ehk Tsirkuse salaoperatsioonide osakonna juhi George Smiley vankumatu jünger Peter Guillam veedab vanaduspäevi perekonnatalus Bretagne’i lõunarannikul, kui kiri tema vanast töökohast ta Londonisse kutsub. Mis põhjusel? Guillami külma sõja aegne minevik on talle järele jõudnud. Salaoperatsioone, mis olid kunagi Londoni ülim saladus ja milles lõid kaasa sellised tegelased nagu Alec Leamas, Jim Prideaux, George Smiley ja Peter Guillam ise, asub üksipulgi uurima põlvkond, kellel pole isiklikku mälestust külmast sõjast ega soovi tolleaegseid otsuseid mõista.Põimides minevikku olevikuga nii, et mõlemad saavad jutustada oma põneva loo, on John le Carré neist loonud sidusa süžee, mis on sama geniaalne ja kaasakiskuv kui tema eelmistel spiooniromaanidel. Selles huumorist, pingest ja moraalsetest dilemmadest kubisevas loos viib jutustaja Peter Guillam lugeja unustamatute inimeste maailma, jättes õhku küsimuse, milline on nende pärand ja kuidas seda õiglaselt hinnata.

Helsingis antropoloogiat tudeeriv eestlane Patrik hakkab kirjutama artiklit palju tähelepanu pälvivast literistlikust liikumisest, segust new age'i jüngritest ja vältimatut intellektuaalset maailmalõppu kuulutavast ususektist. Uurimisobjektiga lähemalt tutvudes läheb lugu aga märksa segasemaks, isegi unenäolisemaks.Kristjan Looritsa debüütromaan käsitleb meelelahutusliku põneviku stiilis mõningaid kaasaegse vaimufilosoofia ja analüütilise metafüüsika teemasid.

Gerhart Johann Robert Hauptmann (1862–1946) on saksa nobelistide hulgast eesti lugejale üks vähetuntumatest, peamiselt on tõlgitud tema draamasid, millest mõned on ka meie teatrilavadele jõudnud. „Soana ketser” – lugu noore mehe, katoliku preestri heitlusest kristliku askeesi ja dionüüsosliku elujaatuse vahel, mis lõpeb kirikule selja pööramisega – on Hauptmanni kõige menukam proosateos. Novelli „Fantoom. Endise vahialuse ülestähendused” peateema on samuti lubamatu armastus ja sellest tulenevad meeletud teod. Psühholoogilise täpsusega kujutab Hauptmann inimhinge heitlusi oma seniste tõekspidamiste (ja ühiskondliku moraali) vastu, sisemist võitlust iseendaga.

Esimeses loos algavad sündmused, mis seriaali 100.osas lõpliku lahenduse leidsid. Psühhopaat, kelle ema nad isaga tema sünnipäeval maha jättis, hakkab emaga sarnanevaid naisi tapma. Võluv ja andekas, karismaatiline ja liigutav geenius, keda kehastas Tambet Tuisk, kui mäletate. Kui mitte, saate TV3 kodukalt üle vaadata. Asjaolu, et romaniseering on soovitatud noortele 12+ tekitab vägisi mõtte, et lisaks lastele-keelatud raamatutele-filmidele kuulutatakse välja ka meestele keelatud. Tekivad vanasõnade-põhised uussõnad: mees räägib, kui kana pissib ja mees on kodu peegel ning mehe suu ei valeta… Selles ulmelises õõvas on ka midagi head. Ahistatud isased ei saa enam sead olla, nad ei valeta sel lihtsal põhjusel, et kui harva saab – rääkida ja üldse kõike – pole aega bluffida. Või vähemalt naised loodavad nii.