Книги, похожие на «Merca, Jututulbad»

Armsa Wivina Comptoni elu oli muutunud hirmutavaks õudusunenäoks. Küla salakaubavedajate jõugu liider Jeffrey Farlow otsustas, et Wivinast peab saama tema naine. Wivina põlgas meest. Mehe labased lähenemiskatsed tekitasid Wivinas vastikust ja naine oli veendunud, et Jeffrey Farlow tellis tema isa mõrva. Mitte ükski külaelanikest ei julge Jeffrey Farlowle vastu hakata. Kui muud üle ei jää, siis ta sunnib Wivinat vägisi endaga abielluma. Ainult üks mees võib Wivina päästa – mees, keda kogu Inglismaa tunneb Jälestusväärse Gepardi nime järgi. Romaani tegevus toimub 1814. aasta ajalooliste sündmuste taustal.

Lõpetanud Venemaal tähtsa tööülesande, alustab vikont Bredon tagasisõitu Inglismaale ning avastab oma kupeest ootamatu külalise. See on kaunis neiu, kes põgeneb Venemaalt, sest julm ja hoolimatu tsaar tahab teda enda väljavalituga paari panna. Poolenisti inglise päritolu kaunitar palub kuninganna antud tööülesannet täitvalt härrasmehelt abi ja hulljulget vaprust. Kuid nende lugu mehe ja naisena algab alles siis, kui nad ületavad viimase piiri. Abielludes suures ohus, satuvad nad maailma suurimasse seiklusse – igavesti kestva armastuse kütke.

Kogumik sisaldab ulmekirjanduse suurmeistri Robert Silverbergi üheksa hoogsat seikluslugu Maa kaugtulevikust ja võõrastelt eksootilistelt planeetidelt, džunglitest ja veemaailmadest, tulnukaju hämaratest varjusoppidest ja kolkaplaneetide salakaubavedajate karmist maailmast. Robert Silverberg: «Pean kohe alguses üles tunnistama, et te ei leia neist lugudest kuigi palju poeetiliselt kauneid visioone, luulelist proosat või sügavaid sissevaateid tegelaste karaktereisse. Samuti ei ütle need lood midagi inimeseks olemise kohta. Need lood on pärit mu karjääri algusajast ning on suuremas osas otsekohesed seikluslood, mis said kirjutatud osalt lõbu, osalt raha pärast. /…/ Ja siin nad nüüd jällegi on, need kadunud ajastu artefaktid, üheksa varajast lugu, mis on toodud uue sajandi kõhedakstegevalt ereda valguse kätte, sajandi, mis oli nende lugude kirjutamise ajal alles kauge tulevik.»

Kui mul midagi naiste vastu on, siis ainult see, et nad ei oska korralikult tulistada ja autot juhtida, ajas Andres Västrik ennast ise närvi sellega, et väljendus nii kuradi lamedate klišeedega, et see ajas suisa nutma. Kui mees läheb enda peale nii tigedaks, siis ta ründab kõige lähemal seisvat tegelast. Et rohkem mitte vastikuid ja ebamugavust tekitavaid emotsioone saada. Ja ta pani täiega: Nii et partnerina on naised ikka üsna ebausaldatavad. Ja politseiamet on naiste jaoks päris kindlasti liiga karm. Rita Leidpalu polnud nõus laskma endale vett peale tõmmata:Sinu endine naine vist töötab politseis? Västrik oli tahtnud kõigest plikatirtsu turtsakust tagasi tõmmata. See oli praegu löök allapoole vööd, tunnistas ta hõreda irooniaga…