Книги, похожие на «Merca, Jututulbad»

Autori matkamälestused Virumaale 1935 aastast.[…]„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.”Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe – otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…”[…]

Maailm on katastroofi äärel, ent kui me kaotame usu paremasse tulevikku, siis mis meile üldse alles jääb?Noor mees tulistab Helsingi kesklinnas maja katuselt inimesi. Heausklik ema peab silmitsi seisma kohutava stsenaariumiga, mida ta ei ole võimeline peatama. Õel ei ole muud võimalust, kui jälgida sündmusi eemalt. Üheainsa päeva jooksul laguneb perekond kildudeks ja kui nende elud on kaalul, tuleb igal pereliikmel vaagida põhjalikult asjaolusid, mis on neid sellesse olukorda toonud. Kuid kriis on palju laiem kui vaid üks perekond. Aslak ei ole ainus noormees, kes täna relvaga katusel on. Ta on rahvusvahelise rühmituse liige, kes on otsustanud peatada keskkonnakatastroofi, tappes võimalikult palju neid, keda nad selle eest vastutavaks peavad – esimese maailma inimesi. Kas meeleheitel emal õnnestub oma vastuolulistest tunnetest võitu saada ja jõuda pojani, enne kui on hilja? See lugu räägib eludest katastroofi äärel ja lootuse leidmisest meeleheite palge ees. Elina Hirvoneni on nimetatud oma põlvkonna hääleks. Tema esimene romaan „Et tema mäletaks sedasama“ ilmus eesti keeles 2007. aastal Piret Saluri tõlkes.

Meid oli vist kuus meest, kes me olime ühel talveõhtul kogunenud oma vana ülikoolikaaslase poole. Jutt läks Shakespeare'ile, tema tüüpidele, sellele, kui täiuslikult ning tõetruult on neis kogu inimolemuse sügavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja üldinimlikkus. Igaüks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tõsi küll, ainult kui võimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu härrad,» hüüatas meie võõrustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord üht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» küsisime meie. «Päris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sõber asus viivitamata pajatama.

"Unistuste tappev kasvamine" on raamat, mis sisaldab jutte, novelle,muinasjutte, nägemusi ja ühe lühiromaani tavalistest, aga veelgi enamebatavalistest sündmustest siin- ja sealpool Eestimaa teid. Juttude tegevustikleiab peamiselt aset Lõuna- ja Lääne-Eesti teedel, külades ning alevites.Raamatut kannab eksistentsiaalne alatoon ja igavesed küsimesed selle kohta,kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme. Suuremas osas paikades, kuslugude tegevustik toimub, on autor kas jalgsi või jalgrattaga rännates isekohal viibinud ja neist kohtadest erineval moel inspiratsiooni saanud. Raamatsisaldab tekste läbi seitsme aasta ning varustatud kunstnik Marge Nelgivärviliste illustratsioonidega.Lühike autori tutvustus.Mehis Heinsaar on sündinud 1. augustil 1973. Õppinud Tartu Ülikoolis 1992–2000 filosoofiat, eesti filoloogiat ja kirjandust. Kutseline kirjanik olnud2000. aastast kuni tänapäevani. M. Heinsaar on kirjutanud ja avaldanud (koospraegusega) kokku kaheksa raamatut: viis jutu- ja novellikogu, kaks romaani jaühe mahuka luulekogu. Prantsuse, vene, soome ja ungari keelde on temaloomingust tõlgitud kokku kümmekond raamatut. On pälvinud kolm FriedebertTuglase novelliauhinda, kolm aasta parima raamatu preemiat, ning Juhan Liiviluuleauhinna.