Книги, похожие на «Ivan Turgenev, Jutustused»

Kui Zarina Brydeni vanemad hukkuvad, asub ta elama oma onu ja onunaise juurde. Ehkki ristiema on pärandanud Zarinale tohutu suure hulga raha, on range kindralist onu tema ametlik eestkostja. Ja kui kindral teatab, et Zarina peab abielluma Malnesbury hertsogiga, kes on temast palju aastaid vanem, on Zarina meeleheitel ja tema mõistus otsas. Siis avastab ta ratsutama minnes, et naabermõis müüakse selle enesetapu sooritanud omaniku Darcy Linwoodi võlgade katteks maha. Müüki korraldab Darcy noorem vend Rolfe, kes on selleks puhuks Indiast koju tulnud. Zarina peas areneb mõte… Ta maksab võlad kinni ja säilitab mõisa, kui Rolfe on nõus temaga kihluma, et päästa Zarina sunnitud abielu küüsist. Rolfe nõustub vastumeelselt. Juhtides onu valedele jälgedele, alustavad Zarina ja Rolfe kummalist teekonda…

Kunagise menukogu «Torupillid, haldjad ja hiiglased» jälgedes sammuv iiri muinasjuturaamat, mille allikas on sama, mis nimetatud kogulgi W. B. Yeatsi tuntud kogumik «Irish Folk Stories an Fairy Tales».

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. See oli aeg, kui kalurid püüdsid kala kaugetel Aafrika randadel ja selliste laevadega, mille pardale praeguseid meremehi ei meelitaks mingi nipiga. See oli aeg, kui Moskva jagas püügilimiiti, kui Kalurite Liidus pistsid üleliiduliste fondide jagamise pärast rinda kalurikolhooside esimehed, kui võisteldi kvartalipreemiate, autoostulubade ja üleliiduliste sotstöö punalippude pärast. See oli aeg, kui igasuguste (pseudo)tõdedega püüti luua paremaid töö- ja elutingimusi oma kolhoosi inimestele. See oli aeg, kui kommunistlik partei oli juhtiv jõud, mille direktiivid kuulati ära, lasti ühest kõrvast sisse ja valati teisest välja ning toimetati oma toimetusi edasi.Romaani kirjutamise ajendiks sai tõdemus, et praegusele põlvkonnale on need aastad võõrad ja kauged, millest suurt ei teata. Kuid see on ju meie lähiajalugu.