Книги, похожие на «Александр Куприн, Jutustused»

„Doktor Živago“ on Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890–1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Suurteoses esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates XX sajandi algusest kuni umbes 1950. aastateni, mille märksõnadeks on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest ja soovist jääda igas olukorras inimeseks.Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pingeid ja vaibumatut armastust oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal.Oma lüürilis-eepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu on seda võrreldud Lev Tolstoi „Sõja ja rahuga“. Pasternak ise pidas „Doktor Živagot“ täiesti eriliseks ja sellest pidi saama kogu tema eelneva loomingu kokkuvõte.Romaani järgi valmis 1965. aastal ka menukas film (režissöör David Lean), peaosas Omar Sharif.

Edukas pankur John Farlow saabub pärast pikka eemalolekut tagasi Inglismaale. Tema elus on vahepeal paljugi muutunud, üht-teist on asjaajamiste keerises ka ununenud ja vaevalt et talle oleks meenunud pisut veidravõitu tõotus, mille ta oli andnud kümme aastat tagasi jugapuusalus, kui mitte heledapäisel tüdrukul, kellele ta selle andis, poleks olnud palju pikem mälu…

Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikivroheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõrgel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühitseda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma. Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujundite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn!„Clea“ on Lawrence Durrelli neljaosalise romaani „Aleksandria kvartett“ viimane raamat. Kui romaani kolm eelnenud osa käsitlesid Teisele maailmasõjale eelnenud aega, siis „Clea“ liigub ajas edasi, rääkides sellest, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda. Nagu „Justine’is“ ja „Balthasaris“ jutustab lugu minategelane, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik Darley. See puudutab peamiselt tema armusuhet biseksuaalse maalikunstniku Cleaga ja mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.Lawrence Durrell (1912?1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke. „Aleksandri kvarteti“ esimene raamat „Justine“ ilmus eesti keeles 2016., teine ? „Balthasar“ 2017. ja kolmas osa „Mountolive“ 2019. aastal.Lawrence Durrelli neljaosaline romaan „Aleksandria kvartett“ on tema tuntuim ja hinnatuim teos, mida ta ise kirjeldas kui „moodsa armastuse uurimist“. Tetraloogia vaatleb Egiptusesse väljarännanute seltskonna seksuaalseid ja poliitilisi intriige enne Teist maailmasõda ja selle ajal.„Justine’is“ (1957, ee 2016) üritab minategelane Darley, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik, leppida oma suhte lõppemisega tumeda, kirgliku ja mitmetahulise Justine Hosnaniga.„Balthazar“ (1958, ee 2017) on nimetatud Darley sõbra, arsti ja müstiku järgi, ning see kirjeldab Darley romantilist suhet Justine’iga filosoofilisemalt.„Mountolive“ (1958, ee 2019) on Inglise suursaadiku David Mountolive’i narratiiv. Selles avaneb minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist.„Clea“ (1960, ee 2020) kirjeldab Darley jõudmist teadmisele, et andekas Clea Montis on naine, kellele ta on tõeliselt määratud, ning mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.„Aleksandria kvartett“ on kahtlemata armastuslugu, aga romaani tõeline kangelane on Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö“ maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida“.Tetraloogia igas järgnevas osas selguvad varasemate sündmuste põhjused. Nii meelitab autor lugejat kätte võtma romaani järgmisi osi, avades tegevustiku tagaplaane järk-järgult.

Maniakkide Tänava uues raamatus on tagasi Surmakarva maailm oma kooljate ja nekromantidega. Kui surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks. Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.

Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia jateadusliku fantastikani. Salapärased paharetid kõnnivad linnatänavail jaröövivad inimestelt nägusid. Külanõid joodab pahaaimavatele külalistele jaiseendale sisse nõiajooki, mis toob kaasa ootamatuid tagajärgi. Igatsuselinnudneelavad inimesi, näkid varastavad suplejailt kehaosi ja toimub palju muud.Merca on Vanemuise näitleja, kirjanik, eesti esimene naispunkar. Avaldanudluulekogusid ja raamatu „Mees“.Raamat on eesti ja inglise keeles.