Книги, похожие на «Lydia Koidula, Jutud. Ainuke»

Raamatu minajutustajat Enn Padrikut kohtame hetkel, kui ta on kuus kuud tagasi teada saanud, et tal on ravimatu vähk ja väga vähe jäänud elada. Vahepealse aja jooksul on ta ette võtnud ülesande, mida on aastaid edasi lükanud: välja selgitada, miks ikkagi sooritas tema tütar Anni boheemlaste kommuunis koos kolme teise noore inimesega kollektiivse enesetapu, sooviga ilmuda Jumala palge ette. Sündmuste jälgi ajades on Enn otsinud üles Anni omaaegsed tuttavad ja sõbrad, suhelnud kommuunist varem lahkunud inimestega ja käinud isegi Prantsusmaal, kus Anni mõnda aega elas ja õppis. Kõigest sellest kokku joonistubki talle pilt, mis kujuneb ometi ootamatuks ja hirmsamaks kui ta oleks arvanud osata.Autor on ülikoolis töötades ja tudengitega suheldes näinud pealt päris paljude noorte inimeste eneseotsinguid ja postmodernses tegelikkuses sageli rahulduseta jäävat igatsust millegi kindla ja absoluutse järele. Raamat on lugu sellest, mis võib juhtuda, kui niisugune igatsus põimub inimlike ambitsioonidega ja pääseb kontrolli alt välja.

Hea lugeja, sa uurid praegu raamatut, mille kohta võib-olla hakkavad levima kuuldused, et see on „otse elust maha kirjutatud”, et kõik juhtus täpipealt nii ja ei kuidagi teisiti. Autor ei kavatse eitada, et ta toetus osaliselt tegelikkusele, millele muule tal ikka on toetuda? Aga mis ta sellest tegelikkusest teeb, see võib osadele tunduda „tõde ja ilu”, osadele aga mingi arusaamatu jamps. Isegi kui paistab, et tegu on tõestisündinud juhtumustega Poola Rahvavabariigis, siis tegelikult püüdis autor kirjutada raamatut noorusest, auahnusest, ebaõnnestumistest, armastuse haavadest, laste saamisest ja kõigest sellest vahvast ja valusast, mis noorusega kaasas käib. Ja sellised asjad juhtuvad igal pool ja igal ajal.„Olgu jumal armuline süütalastele, kes alustavad oma elu! Noor inime, see on just nagu mägikits, külg ees peab ta ronima mööda elu püstloodis nõlvu, üles, üles, kõrgele, sinna, kust on vaade kogu maale, sinna, kus terendab viimane soolakas tarnatutt, kõige maitsvam kõikidest, sinna, kuhu pole roninud ühegi kitse jalg, maailm on kuri ja värviline: selle kurjuse võidavad nemad, uued inimesed, sest nemad jaksavad võidelda ja kui nemad enam ei jaksa, on nende kannule roninud järgmised põlved, järgmised lilitad ja adamid, oh, kas pole see maailm ikkagi targasti seatud…”*Lugesin seda lugu huviga. On ju igas eestlases peidus poolakas: Juhan Liiv oli Poola kuningas, Bruno Oja poola näitleja. Meenusid veel Marek Piegus, Pan Kleksi akadeemia ja kapten Kloss. Otse loomulikult tulid meelde ka Poola piraatkassetid, millest suurem osa küll vist valmistati Tallinnas. Mõneti on kirjanik Mudlum samasugune piraat – ta võtab pundi lihtsaid poolakaid ja teeb nendega, mida ise tahab. Väga lõbus!MART JUUR

Pole tunnistajaid, pole jälgi, pole laipa.Eduka psühhiaatri Viktor Larenzi elu lõpeb päeval, mil müstilistel asjaoludel kaob tema 12-aastane tütar Josy. Ta tõmbub üksindusse, elades kõrvalises suvemajas. Neli aastat hiljem tuleb tema juurde kaunis tundmatu naine – kirjanik, kes väidab, et kõik tema raamatute tegelased muutuvad tõelisteks. Tema hallutsinatsioonides ilmub talle ikka ja jälle väike tüdruk, kes kaob niisama jäljetult, nagu kadus Josy. Raviseansid muutuvad järjest dramaatilisemateks ülekuulamisteks. Salapärane naine pole see, kes ta väidab end olevat.Sebastian Fitzek (snd 1971) on Saksa edukaim psühholoogiliste põnevike autor. Pärast debüütromaani „Teraapia“ (2006) ilmumist on kõik tema teosed menuraamatute nimekirjade tipus. Tema raamatuid on müüdud üle 10 miljoni eksemplari ja tõlgitud 25 keelde ning need on aluseks mitmetele filmidele ja näidenditele.Esimese Saksa autorina tunnustati Sebastian Fitzekit Euroopa kriminaalkirjanduse auhinnaga Ripper Award. Fitzek elab oma perega Berliinis.„Teraapia“ on thriller, mis konkureerib Hitchcocki looduga!