Книги, похожие на «D. A. F. de Sade, Justine ehk Vooruse õnnetused»

Teistmoodi Mööblipood on kauplus, kuhu inimesed satuvad juhuslikult ja kust nad ostavad midagi väga veidrat, mis nende senise elu pea peale pöörab. Hiljem ei leia nad seda poodi enam kunagi üles. Põhjus on lihtne: Teistmoodi Mööblipoel on kombeks ajas ja ruumis liikuda.Teistmoodi Mööblipoodi peab Aramilda Tengelpung – vana naine, kes armastab tahkeks keedetud musta teed, on riukaid täis nagu kotitäis nirke, suhtub teatud reeglitesse muretult ning kasutab mõnevõrra käredat sõnavara. Tema kaaslaseks on punane koer Piru, kes oskab rääkida, näeb välja nagu tolmu sees rullitud lihapirukas ning armastab kirglikult moosi.Ühel päeval astub poodi sisse audiitor, kes nõuab näha arvepidamist ning määrab Aramildale ja Pirule võluesemete vales kohas ja valedele inimestele müümise eest nimekirja kohustuslikke heategusid. Esimene ülesanne on aidata poissi, kelle nimi on Olle Pai. Olle on 9-aastane poiss, kelle muidu toredat elu rikuvad ema ja isa pidevad tülid. Aramilda ja Piru aitavad Ollet amatöörluse parimas vaimus ning lõpuks kannavad nende pingutused ka vilja.Eva Roosi hoogne ja lustakas lasteraamat käsitleb ka tõsiseid teemasid noort lugejat alahindamata. Lisaks pööratakse raamatus tähelepanu keelekasutusele, vägisõnadele ja sõna väele.

Vale nime all põgeneb noor Sandrine sõja süngustest päikesesse uppunud varasuvisesse Rootsi. On aasta 1945. Tema ainsaks pagasiks on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus.Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Kes ta on? Mis sõja ajal juhtus?Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.„Vera” on võimas jutustus põgenemisest ja ellujäämisest, emadest ja tütardest, põlvest põlve kanduvast süüst ja armastusest.„Ühte looduse mõistatust ei suuda keegi seletada: kuidas saab mererohi veemasside tohutu surve all nii kaalutult hõljuda? Mõnikord, kui mul und ei olnud, kerkisid mu silme ette mere põhjas otsatult pehmelt heljuvad kaalutud adruvarred. Siis mõtlesin, et pean muutuma samasuguseks. Hoolimata survest olema kaalutu. Hõljuma, ehkki see tundub võimatuna.”

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc.Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.

Kent, 1940Idüllilises Chilbury külas on teoksil muutused. Naiste südamed murduvad, saates sõtta poegi ja abikaasasid. Kui vikaar otsustab lõpetada laulukoori tegevuse kuni meeste naasmiseni, näib kõik kadunud olevat.Kuid just laulmiseks kokkutulemine on see, mida Chilbury naised neil süngetel aegadel vajavad. Mõned näevad kooris võimalust oma murede unustamiseks, teised aga juhust särada. Kuid ühe külaelaniku jaoks on koor täiuslikuks kattevarjuks, et hävitada Chilbury taasleitud üksmeel.Lummav, paljusid inimesi haarav lugu, mis kulgeb külaintriigidest romantikani ning meeliliigutava elu ja surma olemuseni. Sellisena valgustab Jennifer Ryani esikromaan kodurinde naiste tõelist vaprust alistamatu vaimuga külas.„Chilbury naiskoor“ on romaan sõjaaja hakkajatest inimestest ja ühtsest kogukonnavaimust. Tuju tõstev ja südamepõhjani liigutav teos uurib, mil moel suur ajalugu mõjutab tavaliste inimeste elu ja kuidas ellujäämine sõltub võrdselt nii sõprusest kui ka isiklikust vaprusest.New York Timesi ja USA Today menuraamatute autor Jennifer Ryan on sündinud Inglismaal Kentis. Ta kirjutab paeluvaid raamatuid tavalistest inimestest, kes teevad erakordseid asju. Enne kirjanikuks hakkamist oli ta raamatutoimetaja Londonis ja Washingtonis. Jennifer elab abikaasa ja kolme lapsega San Francisco lahe piirkonnas.

"Maailmakuulus laulja Luna pole esinenud kümme aastat. Nüüd naaseb artist kodumaale Doggerlandi, kus ta pole käinud lapsepõlvest saati, et salvestada siin oma tagasituleku album.Kadestusväärse välimuse ja kaheldamatu andega naine lummab stuudiopeol kõiki. Kui mitte arvestada üht tusast kriminaalinspektorit, kes end äkitselt vana ja väsinuna tunneb.Järgmisel hommikul ei ilmu Luna stuudiosse plaadile viimast lihvi andma. Tema kadumine on kahtlane, ometi tahetakse seda saladuses hoida. Samal ajal rünnatakse jõhkralt üht teist naist. Kas need kaks sündmust on seotud?Üsna vastumeelselt asub inspektor Karen Eiken Hornby tavatult soojadel kevadpäevadel uurima Luna kadumist, seistes silmitsi puhkeda ähvardava meediatsirkuse ja võimatuna tunduvate valikutega. Sellistega, mis võivad tähendada nii elu kui ka surma. Nii tema enda kui ka teiste oma. „Kuradi ja mere vahel“ on kolmas raamat menukast „Doggerlandi“ sarjast. Maria Adolfssoni (1958) välja mõeldud Doggerlandi saarestik asub Põhjameres ning sealsel rahval on oma keel ja kultuuritraditsioonid, mille juured on pärit Skandinaaviast ja Suurbritanniast. Seekord viivad sündmused inspektor Karen Eiken Hornby saarestiku kõige lõunapoolsemale saarele Friselile"