Книги, похожие на «D. A. F. de Sade, Justine ehk Vooruse õnnetused»

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu­majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste. Sisu mõttes on eesmärk terviklikkus, pakkudes head lugemiskogemust läbi erinevate inimest igapäevaselt puudutavate teemade – ühiskond, ettevõtlikkus, kultuur, elustiil. Autorite seas on nii tuntud kirjutajaid kui üllatajaid.Edasi näeb oma kasutajatena kõiki inimesi, sõltumata nende sotsiaalsetest tunnustest ja elukohast. Lugejaid ühendav moment on uudishimu maailma vastu.

„Ma mõtlen tüdrukust, keda ma silmasin peeglis möödunud õhtul: tume marmorist vandlikarva seinte taustal, läikivad mustad juuksed, sügavad igatsevad silmad, millesse pilk upub, sest need rahutud uudishimulikud silmad räägivad seksuaalsest huvist.” Traagilise loo müstilisest ja lummavast Justinest ning nendest, kelle elusid ta puudutas Teise maailmasõja eelses Aleksandrias, jutustab tema armuke, vaesunud iirlasest õpetaja, kes on leidnud varjupaiga Vahemere teisel kaldal, Kreekas. See on kahtlemata armastuslugu, aga raamatu tõeline kangelane on tegevuspaik Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö” maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida.” Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. Indias sündinud Briti kosmopoliit elas suurema osa elust Vahemere saartel ja selle äärsetes suurlinnades. „Justinet”, mis on 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, peetakse tema parimaks teoseks. Lisaks Aleksandria kvartetile kuuluvad tema loomingu paremikku viis Avignioni kvinteti romaani, hulk kultuuriloolisi reisikirju Vahemere saartest, luulet ja näidendeid. Kirjanik oli kahel korral Nobeli kirjanduspreemia nominent. Tema teoseid on tõlgitud kõigisse maailma kultuurkeeltesse, kuid eesti keeles pole neid seni ilmunud. „Justine” ainetel valmis 1969. aastal ka film.

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

Romaani „Uue Maailma hällilaul” tegevus paigutub enamjaolt aastatesse 1940–1945 ning selles räägitakse Uue Maailma linnajaos Suur-Ameerika tänaval asuva üürimaja asukate elust ning saatusest. Raamat algab 1940. aasta ülestõusmispühade eelse ajaga ja lõpeb sisuliselt sõja lõpuga. Kokku põrkavad erinevad maailmavaated ja generatsioonid, ent lõppkokkuvõttes on kõik kannustatud vaid soovist selles ajas ellu jääda. Toona üleskeerutatud madalaimad instinktid tõid inimestest välja halvima ja ka parima, mis piiratud oludes ja võimalustes leiduda võis, ning see kajastub ka selles loos.Teos on kirjutatud, mõeldes 1940.–1941. aasta sündmustele, mil Eestis muutus riigikord ja ühtlasi põhjalikult ka kogu rahva elu. Rõhk ei ole sõjasündmustel, vaid toonasel olustikul, mille edasiandmiseks on kasutatud mälestusi nendelt, kes ise selles ajas elasid.