Книги, похожие на «Lawrence Durrell, Justine»

„Peremees, kas jumal on olemas?“Eriline eesti juturaamat, kus puuduvad kõik need vastikud omadused, mis eesti jutukirjanduse pea loetamatuks muudavad. Ülikõva. Jutukogu neile, kes eesti kirjandust põhimõtteliselt ei loe, heasüdamlik ja samas küünilinine ning absoluutselt meisterik, usu või ära usu – teravdatud reaalsusetajuga raamast elust ja inimestest meie ümber.

Rangelt turvatud rikaste asumis leiab koduabiline mõjuka töösturi surnukeha. Järgneb veel rida justkui juhuslikke surmasid – kõik omamoodi ootuspärased lõpud ohvrite elumustris… Endise armukese palvel satub päevalehele mõrvade tagamaid kajastama menukas kirjanik Nurit Iscar, kes on saanud hüüdnime seksika ja isepäise multifilmikangelase Betty Boopi järgi. Koos Nuritiga hakkavad mõistatuste jälgi ajama ametist taandatud staažikas ajalehereporter Jaime Brena ja nimetu noormees päevalehe krimirubriigist.Lisaks põnevusele pakub Argentiina krimikirjanduse kuningannaks tituleeritud Claudia Piñeiro suurepärast sissevaadet kaasaegsesse Argentiina ühiskonda. Piñeiro on klassikute Borgese ja Cortázari järel tõlgituim Argentiina autor.

On aasta 2007. Maailm naudib majanduskasvu, palgad tõusevad ja kõigile tundub, et tulevikus paistab ainult mõnus päike. Ühes Ida-Euroopa väikeriigis töötavat Frederikku ootab ees edutamine Düsseldorfi, kuid maailmas süvenev majanduslangus tõmbab kõigele kriipsu peale ..Vanad rahvuste vahelised pinged tõusevad taas pinnale. Järgnevad streigid, rahutused, vägivald. Saabunud segadust otsustab ära kasutada naaberriik Venemaa – esialgu väikeriigis elavate kaasmaalaste ajudesse varjatult oma propagandat pritsides, lõpuks avaliku sõjaga.Sõda. Täielik sõda oli. Uskumatu. Venemaa ründas. See juhtus 6. veebruari hommikutundidel. Venelased tungisid mitmes kohas üle riigipiiri. Ütlesid, et tahavad kohalikke venelasi kaitsta ja kukutavad fašistliku ning rõhuva valitsuse … Ei tea, kui palju inimesi surma on saanud. Vist tuhandeid. Ja vigastatuid veel rohkem. Mehed, naised, lapsed … Kõikjal on purustused, katkised majad, varemed, pommilehtrid. Nagu II maailmasõja aegsetel piltidel, aga värviliselt. Ja see hais … See on nagu mingi muu maailm. Paralleelne dimensoon. Kõik on tolmune, hall. Inimesed on mornid. Ainult venelased rõõmustavad koos sõduritega. Tantsivad, laulavad, joovad.Järgneb okupatsioon. Frederik püüab tekkinud olukorda võimalikult soodsalt ära kasutada ja rajada endale kohta uues sotsiaal-poliitilises hierarhias. Kuid ei lähe kaua, kui ta on sunnitud põranda alla pagema ja välja mõtlema, kuidas ellu jääda. Kättemaksuiha kannustab. Lõpuks ei jää tal aga enam muud üle, kui oma tegudele otsa vaadata ja nendega rahu teha.Praktiliselt kõik suuremad linnad said uued uhked venekeelsed nimed. Niisugust teguviisi põhjendati vaatega tulevikku ja minevikust lahtiütlemisega. Polnud vaja, et fašistide käe alla paljukannatanud vene rahvas peaks neid kohanimesid kasutades oma sünget minevikku pidevalt meenudtama.Halb unenägu? Verdtarretav fantaasia? Ettekuulutus? Loodame, et ei ükski neist. „Pööris“ on raamat sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui …Või juhtuski see mingis paralleelmaailmas, millest meil siin aimugi ei ole.Me elame maailmas, kus tõde on vaatenurga küsimus. Inimesed usuvad seda, mis neile meeldib ja hetkenarratiivi sobib, jättes kõrvale kõik muu. Kõigele sellele aitab kaasa asjaolu, et ükskõik, milline on meie seisukoht, valides sobiva telekanali või veebilehe, leiame oma mõtetele alati toetust, kaasa plaksutamist ja julgustust. Vastandliku eiramine pole kunagi olnud lihtsam.Niisugune süsteem tekitab ühiskondi, kus kaks sõpra, naabrit või isegi venda võivad omada tegelikult samasugusest maailmast hoopis erinevat või lausa vastuolulist arusaama.Ühe niisuguse elukorralduse tõttu kirevasse pöörisesse sattunud mehe lugu rullub lahti selle raamatu kaante vahel.Johannes Kivipõld 2018„Pööris“ on Johannes Kivipõllu teine raamat. Tema ulmeromaan „Põrge“ ilmus 2018. aasta suvel.

"Öine vahetus" (Night Shift; 1978) on õuduskirjanduse kuninga ja 20. sajandi kõige menukama ulmekirjaniku Stephen Kingi esimene ja kriitikute ning fännide hinnangul ka tema kõige parem novellikogu. Selles on tunda noore Stephen Kingi värskust, jutud on eelkõige ehedad ja karged, tihti novelliliku lõpplahendusega. «Öine vahetus» sisaldab 20 Kingi varase loomeperioodi tuntumat pala nagu «Öine vahetus», «Ma olen uks», «Maisi lapsed» ja «Jerusalem’s Lot». Mitme selle kogumiku loo järgi on tehtud populaarseid õudusfilme, näiteks maailmakuulus «Children of the Corn» (1984, 2009), «Maximum Overdrive» (1986) ja «The Lawnmower Man» (1992).Lisaks Cthulhu-õudusele ja lovecraftilikule Uus-Inglismaale kohtame selles kogus õõvastava ökosüsteemi moodustanud hiidrotte, teistelt planeetidelt kaasa toodud tulnukõudust, peopessa tekkivaid silmi, ellu ärkavaid mängusõdureid oma hirmuäratava lahingarsenaliga, teadvuse omandanud masinaid, laste usukultusgruppi maisipõllul ja paljut muud hirmutavat ning õudustäratavat.TÕLKIJA(D)SILVER SÄRA, KRISTI KARTAŠEV, ANDREAS ARDUS, RAUL SULBI, EVA LUTS

„Jevgeni Onegin“ on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud „vene elu entsüklopeediaks“, kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist. 1820. aastatel toimuva romaani peategelane on igavlev ja elust tüdinud aristokraat Jevgeni Onegin, kes sõidab Moskvast oma onu maamõisa. Seal ristuvad tema teed idealistliku poeedi Vladimir Lenski ja kahe õega – tundliku ja siira Tatjana ning kergemeelse Olgaga. See on kütkestav ja traagiline lugu armastusest, süütusest ja sõprusest. Puškin toob lugeja ette värvika galerii tegelasi ja pakub hulga kirjanduslikke, filosoofilisi ja autobiograafilisi kõrvalepõikeid – tihti satiirilisi. Sisu kõrval on tähelepanuväärne ka teose vorm. Puškin võttis seal kasutusele nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga värsist. Värsimõõt on nelikjamb.Eesti keelde on „Jevgeni Onegini“ tõlkinud Betti Alver. Tema tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks.