Книги, похожие на «Lawrence Durrell, Justine»

Oskar Lutsu lühiromaan, «Kevade» järg

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.

Ulmekirjandusesuurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivadlugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse,mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga kaajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlikemajapidamisrobotite keskele.RobertSilverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivnevalik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga muhilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkubselgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevatetöödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndateteisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodiautobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtminekirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamakskirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepäranekogemus.»