Книги, похожие на «Timo Porval, Tarvi Tiits, Just nii, härra seersant! Kahe ajateenija aus lugu Eesti Kaitseväest»

Polina Žerebtsova sündis ja kasvas Groznõis. Tema päevikud katavad ta lapsepõlve ja noorukiiga, mille sisse jäid kolm Tšetšeeni sõda. Õpingud, esimene armumine, tülid vanematega – kõik see, mis on tuttav igale noorele – olid Polina elus kõrvuti varjendites redutamise, nälja, hävingu ja viletsusega. Vene nimega tüdruk moslemi kombel seotud pearätiga elas pidevalt kahe tule vahel. Ta nägi surma, võitles elu ja endaksjäämise eest. Pärast Groznõist lahkumist lõpetas Polina kõrgkooli ning sai ajakirjanike liidu ja PEN-klubi liikmeks. Praegu elab ta Soomes.

Muda, higi ja pisarad on ülipopulaarse seikleja ja teletähe Bear Gryllsi adrenaliinirohke autobiograafia. Bear Grylls on endine Briti eriüksuslane, mees, kes on alati otsinud üliohtlikke väljakutseid ning tema autobiograafiat saab lugeda ka kui tõsielupõnevikku või seiklusromaani – see on täis nappe pääsemisi ja tähelepanuväärseid saavutusi, mis teeks uhkeks iga seikleja.

Jaan Kiivit, hilisem peapiiskop, oli Uku Masingu õpingukaaslaseks TÜ usuteaduskonnas. Käesolev raamat on aastakümneid kestnud kirjavahetuse üks pool. Kirjad on intensiivsed hinnangud enesele, ümbrusele, ajale ja inimestele – pooleldi luule, pooleldi dokument. Kirjad valgustavad muuseas ka Masingu õpinguaastat Saksamaal hitlerismi sünniajal.

Selle loo keskmeks on ühe lapse maailmanägemine, mille lõhub järsku suur sõda. Minajutustaja on pärit Setumaalt, poeetilisest paigast, kus on elanud nõiad ning alguse saanud legendid ja rahvapärimused, aga ka rahvuslik käsitöö, vanad pulmakombed, lõõtspillimäng, leelotamine, improviseeritud laulmine ja ainuomane kokakunst. Põlvest põlve on see edasi kandunud, sajandeid elus püsinud. Laiema loetavuse huvides olen kirjutamisel loobunud murdekeelest, setu keel on eestlasele salapärane ja võib-olla ka liiga raske. Olgu siis nii. Nasta Pino, sündinud 1934 Mikitamäe vallas Setumaal.

Depressiooni põdeva, kuid meeleheitlikult „normaalsust” ihkava Rachel Culleni suhted ei õnnestunud, karjäärivalik osutus valeks ning ainsaks toetuspunktiks elus oli alkohol ja šokolaad. Vaimsete piinade nõiaringis sipeldes tõmbas ta jalga vanad jooksutossud.Mõte, et ta võiks olla „jooksja”, polnud talle varem pähegi tulnud, ja kui ta end esimest korda liikvele minema sundis, teadis ta, et see toob kaasa vaeva ja valusid. Ta ei aimanudki, et see samm võib teda ka terveks ravida.Läbi kogu teose, mis sisaldab ka Racheli päevikusissekandeid alates teismeliseajast, kui ta veel jooksmisega ei tegelenud, kuni Londoni maratoni läbimiseni, küsib ta endalt, kas ta suudab tõesti oma deemonite eest ära joosta.„See raamat on imeline tõestus selle kohta, kuidas sport võib elu muuta.”– Louise Minchin, BBC ajakirjanik ja saatejuht