Книги, похожие на «Madli Lippur, June/Julien»

Ma ei suuda sõnadega väljendada, kui väga mulle see raamat meeldis. Ma oleksin tahtnud, et see kestaks igavesti! – Reese WitherspoonAastaid on jutud Paduratüdrukust kummitanud Barkley Cove’i, vaikse Põhja-Carolina rannikulinnakese elanikke. Kui 1969. aastal leitakse paduralt nägusa Chase Andrewsi surnukeha, kahtlustavad kohalikud kohe Kya Clarki – Paduratüdrukut.Aga Kyat tunnevad vähesed. Tundlik ja intelligentne tüdruk on elanud aastaid üksinda padural, mida ta oma koduks nimetab, leidnud sõpru kajakate hulgast ja õppetunde liivateradest. Elus vaid ühe päeva kooliharidust saanud tüdruk on sündinud loodusteadlane, kes õpib maailma tegelikke reegleid maalt endalt. Kuni jõuab kätte aeg, mil Kya hakkab tundma igatsust puudutuste ja armastuse järele, ning kui tema metsik ilu võlub ära kaks linnakese noormeest, avab Kya end uuele elule – kuni sünnib mõeldamatu.Romaan “Kus laulavad langustid” on erakordselt peen ood loodusele, habras täiskasvanuks saamise lugu ja painav mõrvamüsteerium. Delia Owensi mõtlemapanev, elutark ja sügavalt liigutav romaan tuletab meile meelde, et meid jääb alatiseks saatma see laps, kes me kord olime. “Kus laulavad langustid” on ilmumisest alates olnud New York Timesi raamatumüügi edetabeli tipus.Owensi valulikult kaunis debüütromaan on ülistuslaul loodusele. – The New York Times Book ReviewSelles vaimustavas romaanis on kõike – salapära, romantika ning paeluvad tegelased. – Nicholas SparksPõhja-Carolina ranniku padura rütmidest ja varjudest läbi imbunud erakordselt kaunis romaan. – PeopleKütkestav ja originaalne. Mõrvamüsteerium, kohtudraama, armastuslugu ja täiskasvanuks saamise teekond, mille peategelane jääb lugejatele veel kauaks meelde. – ShelfAwareness

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varju” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama.Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

Külmal talveajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ja otsinud endale toitu. Viimaks olnud rebasel mets risti ja põiki läbi käidud, aga siiski polnud talle midagi silma hakanud, mida oleks võinud suhu panna. Kogemata kombel tulnud rebane ühe tee äärde. Seal näinud ta eemalt üht meest kalakoormaga tulemas. Rebasel kohe hea nõu peetud.