Книги, похожие на «Clifford D. Simak, Jumalate valik. Sari "Orpheuse Raamatukogu"»

«Ma tahan sinuga armatseda.» Kuninga hääl kõlas endiselt Zita kõrvus. Mis oli alanud muretu julgustükina, oli ootamatult muutunud tõsiseks asjaks. Kannustades hobust kuningast eemale palee poole liikuma, teadis ta, et oli oma südame kaotanud. Kuna Zita vanemad tahtsid, et kuningas Maximilian abielluks tema õega, ei lubatud printsess Zital mehega kohtuda, kui too nende palees viibis. Teades, et kuninglik eskort peatub Kuldse Risti võõrastemajas, maskeeris Zita end ettekandjaks ja kohtus Maximilianiga silmast silma. Tema maskeraadi tagajärjed polnud põrmugi sellised, nagu ta oli oodanud. Zita teadis, et peab Maximiliani elust kaduma ja otsis pelgupaika mägedes aga armastus ei tunne mingeid piire, kui süda kutsub südant

Vaieldamatu meister naaseb uue haarava romaaniga – see on esimene Smiley-romaan enam kui kahekümne viie aasta järel.Briti salateenistuse ehk Tsirkuse salaoperatsioonide osakonna juhi George Smiley vankumatu jünger Peter Guillam veedab vanaduspäevi perekonnatalus Bretagne’i lõunarannikul, kui kiri tema vanast töökohast ta Londonisse kutsub. Mis põhjusel? Guillami külma sõja aegne minevik on talle järele jõudnud. Salaoperatsioone, mis olid kunagi Londoni ülim saladus ja milles lõid kaasa sellised tegelased nagu Alec Leamas, Jim Prideaux, George Smiley ja Peter Guillam ise, asub üksipulgi uurima põlvkond, kellel pole isiklikku mälestust külmast sõjast ega soovi tolleaegseid otsuseid mõista.Põimides minevikku olevikuga nii, et mõlemad saavad jutustada oma põneva loo, on John le Carré neist loonud sidusa süžee, mis on sama geniaalne ja kaasakiskuv kui tema eelmistel spiooniromaanidel. Selles huumorist, pingest ja moraalsetest dilemmadest kubisevas loos viib jutustaja Peter Guillam lugeja unustamatute inimeste maailma, jättes õhku küsimuse, milline on nende pärand ja kuidas seda õiglaselt hinnata.

Viinile lähenedes haaras Xeniat kabuhirm, sest tal polnud aimugi, mis teda ees ootab. Siiani oli kõik läinud libedasti, kuid vähemalt sada korda päevas mõtles ta sellele, et inimesed, kellega ta lävib, võivad aru saada, et ta pole see, kellena esineb. Nad loomulikult mõistsid, et ta on pärast rongiõnnetust rööpast väljas, segaduses ja pisut hajameelne.Sellest alates, kui ta eraldi kajutis, kahe erariides politseiniku kaitse all La Manche´i väina ületas, tunnetas ta, et liisk on langenud ja tagasiteed enam pole.