Книги, похожие на «Victor Hugo, Jumalaema kirik Pariisis»

Inimlik komöödia. Stseenid provintsielust.

Kuula nüüd! Algamas on lugu. Selle lõpus tead sa palju rohkem kui praegu.Elas kord kohutav paharet, kõige kurjem pahalane kogu maailmas – oma halbade mõtete ja tegude pärast sai ta endale nimeks Kurat. Ühel päeval oli sellel saatanal väga hea tuju, sest ta oli just valmis saanud peegli, millel oli imelik võime – kõik hea ja kaunis, mis sellest peegeldus, kahanes peaaegu mitte millekski ning kõik tähtsusetu ja kole muutus silmatorkavaks ja veelgi koledamaks.Hans Christian Anderseni tuntud muinasjutt, mis viib väikese tüdruku pikale teekonnale, et vabastada tema vend Lumekuninganna jäisest haardest. Gerdat varitseb kõikjal hädaoht, kui ta üritab lahendada Kaj kadumise mõistatust. Klassikalises heast ja kurjast jutustavas loos avastame kaugeid maid ning kohtame head nõida, rääkivaid loomi, kaunist printsessi ja röövlijõuku.

Haritud esteet Anthony Patch on veendunud, et ta ei abiellu iialgi. Kohtunud seltskonnakaunitari Gloriaga, on mees sunnitud tõekspidamisi muutma ning alla vanduma kõikehõlmavale kättesaamatusele ja ihalusele. Oodates kohe-kohe saabuvat pärandust, veedab pilkupüüdev noorpaar aega pidutsedes ja sõprade meelt lahutades. Ootamatu juhus toob armunute ellu aga üllatusliku pöörde …Autobiograafilise alatooniga lüüriline romaan on pilguheit 1920ndate New Yorgi ööellu ja džässipõlvkonna ellusuhtumisse nii töösse kui ka teistesse ühiskonnakihtidesse, portreteerides meisterlikult abielu, armukadedust ja kahe inimese seletamatut sõltuvust teineteisest.1922. aastal esmaavaldatud „Ilus ja neetu“ kindlustas autori kui suurepärase romaanimeistri koha Ameerika kirjandusloos. Sarnaselt teiste Fitzgeraldi teostega on sellegi romaani peategelased keerukad karakterid ning põhinevad suures osas kirjaniku isiklikel suhetel ja kirglikult vastandlikul abielul Zelda Fitzgeraldiga.

Kogumikus on jutustused – «Suur Keinplatzi eksperiment», «Browni ja Pericordi kuulus mootor» ja «John Barrington Cowles».

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…