Книги, похожие на «Victor Hugo, Jumalaema kirik Pariisis»

„Balthazar” on Lawrence Durrelli neljaköitelise romaani „Aleksandria kvartett” teine köide, mille tegevuspaik on Teise maailmasõja eelne Aleksandria Egiptuses. Autor toob taas lugeja ette Vahemere idaosa möödunud sajandi alguse kosmopoliitse ja värvikireva õhustiku. Nüüd avaneb meile minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist. Nimelt on esimese romaani minategelase käsikirjale lisanud oma kommentaariumi tegelane nimega Balthazar, homoseksuaalist arst ja kabalist, kes esineb ka „Justine’is”. Minategelane on dilemma ees, kas avaldada „Justine” esialgsel kujul või lisada sellele ka Balthazari kommentaaridest ilmsiks tulnud teave. Nimelt oli ta olnud täiesti pime tõsiasja suhtes, et tema armsam Justine oli samal ajal suhtes ka esimeses köites enesetapu sooritanud kirjaniku Pursewardeniga. Kumb neist oli peibutuspart naise abikaasale Nessimile? Tema või Pursewarden? Kelle vastu olid naise tunded tõelise(ma)d? Ja üldse, kes on loomult Nessim? Kas vaid armukade abikaasa või eluohtlik, ka mõrvaks võimeline inimene? Kõik jääb pooleli, et jätkuda kolmandas romaanis „Mounto¬live”. Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. „Justine”, 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, ilmus Eesti Raamatult 2016. aastal.Tsitaadid„Imelik, eks? Ta oli Justine’le mingis mõttes õige mees, aga samas, nagu sa kindlasti tead, on armastuse seadus, et niinimetatud „õige” inimene juhtub meie teele alati kas liiga vara või liiga hilja.”„Mängurid ja armukesed mängivat tegelikult selleks, et kaotada.”

Kümme aastat pärast teenistusest lahkumist on Reacher niivõrd kättesaamatu, kui see Ameerikas üldse võimalik on. Tal pole ei telefoni ega kindlat aadressi ja seljakotis leidub üksnes kõige hädavajalikum. Kui vana võitluskaaslane sõjaväe päevilt leiab sellest hoolimata võimaluse talle sõnum saata, on Reacherile kohe selge, et asi peab olema tõsine.Frances Neagleyga kohtudes saab Reacher teada, et üks nende kunagise kaheksaliikmelise eriüksuse kaaslastest on jõhkralt mõrvatud. Reacher ja Neagley otsustavad üksuse uuesti kokku kutsuda, ent ootamatult selgub, et seda pole sugugi lihtne teha. Kõik vanad relvavennad on kuhugi kadunud. Joostes aja peale võidu ähvardava ohuga, püüavad endised võitluskaaslased lahendada mõistatust, mille vastused peituvad ühises minevikus. Üks on aga kindel: eriüksuslastega ei tasu tüli norida.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.