Книги, похожие на «Victor Hugo, Jumalaema kirik Pariisis»

Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusad mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus.Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni …

Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarja peategelased Claire ja Jamie on pärast Kariibi merel läbi elatud seiklusi ja ookeanil kogetud vintsutusi jõudnud Inglise kolooniatesse Põhja-Ameerikas. Claire’i ja Jamie elus algab uus vaatus, mis viib nad nii orjanduslikul süsteemil põhinevatesse lõunaosariikidesse, kus nad on tunnistajaks orjade meeletule viletsusele ja orjapidajate luksuslikule elustiilile, kui ka metsikutele äärealadele, kus uusasukatel tuleb toime tulla lume, metsloomade, indiaanlaste ja laastavate taudidega.Ka minevik ega tulevik ei kao kusagile. Jamie elus on jätkuvalt olulisel kohal lord Gray ja tema kasulaps, Jamie lihane poeg William. Veelgi olulisemad sündmused toimuvad aga paralleelajas – 20. sajandil, kus tegutsevad Roger ja Brianna. Roger avastab minevikust ehk Jamie ja Claire’i ajastust kohutava saladuse ja tal tuleb otsustada, mis selle teadmisega peale hakata. Käivitub saatuslik sündmuste ahel ja Claire’i ja Jamie loost saab samavõrd ka Brianna ja Rogeri lugu, mille peategelased on igati oma eelkäijate väärilised.

Vetemaa Rist rahvas kuulub kahtlemata eesti ajaloolise romaani tippude hulka ja ka kirjanik ise peab seda üheks oma parimaks teoseks. Romaani nö alustalaks on Uku Masingu uurimistöö 1343 mille käsitlus Jüriöö ülestõusust on küllaltki erinev üldlevinust.Peakaraktereid on nii rivaalitsevate Taani hertsogiriigi kui Saksa ordu alamate ja muidugi maarahva hulgast. Ja loomulikult ei puudu raamatust pelkirjas viidatud kristulse ja ka keskaegse esoteerikla külg, seda küll palju sügavamalt kui klassikalisel põnevusromaanil, mõtiskledes patu ning lunastuse üle.

Tihti vene Jules Verne’iks kutsutud Aleksandr Beljajevi esmakordselt eesti keeles ilmuv seikluslik fantaasiaromaan. Õigusega tuntuimate Atlantise hukust rääkivate teoste hulka kuuluvas romaanis näeme kahte erinevat ajaplaani: Beljajev kirjeldab lugejaile Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamist Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul, kuid jutustab ka põneva ja dramaatilise loo Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. «Ühe ööga lakkas Atlantis olemast. Selles kohas, kus oli seisnud õitsev Õndsate Saar, hakkas hullumeelse pöörisena ringi kihutama hiiglaslik veekeeris, mis ületas suuruselt suurimaidki mandreid. Tuli ja aurud tungisid sellest läbi ning kasvasid veest ja tulest koonusteks. Pikapeale see vee ja tule võitlus vaibus, kuni ookeanitasandik hukkunud Atlantise kohal rahunes ja täitus üleskerkinud puutüvede ning inimeste ja loomade laipadega.» Orpheuse raamatukogu. Tõlkinud Kati Karu.