Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Jumala tahe»

Mihhail Bulgakovi 1925. aastal ilmunud satiiriline jutustus Maiga Variku tõlkes kujutab endast teravat ja vaimukat kriitikat pseudoteaduse ning utoopilise maailmakorra pihta.

20. sajandi alguses saabus Ameerika Ühendriikidesse kuni 300 000 soomlast, kõige rohkem Minnesota, Michigani ja Wisconsini kaevandus- ja metsapiirkondadesse. Osa neist asus lõpuks elama reservaatidesse ja abiellus põlisrahva liikmetega.Haaravate armastuslugude meistri Katja Kettu uue romaani peategelaseks on indiaani reservaadis üles kasvanud Lempi, kes ema poolt indiaani verd ja isa poolt soomlane. Keerulise lapsepõlvega tüdruk naaseb 40 aasta pärast oma lapsepõlve radadele. Tema ema Rose on jäljetult kadunud ja isa kaotanud mälu. Nüüd peab Lempi oma mälule toetudes minevikus juhtunu taastama. Kas valupunkte otsides, meenutades ja andestades saab hing viimaks terveks?Katja Kettu neljas eesti keeles ilmunud romaan on imekaunilt kirjutatud lugu ebaõiglusest, armastusest ja eneseotsingutest kahe identiteedi vahel. Ühtlasi heidetakse pilk möödunud sajandil Ameerikasse emigreerunud soomlaste elule ja tuuakse lugeja ette killuke Ameerika põlisrahvastele osaks saanud ebainimlikkusest.

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri.Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele.Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult.Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

Raamatus, mis kannab žanrimääratlust „võrumaagia“ on Kagu-Eesti elust inspireeritud ja üle vindi keeratud huumoriga lood, kus sulandub maaelu argipool ja fantaasiamaailm.Kuidas panna aru pähe end sortsiks pidavale külamehele, kes naiivseid naisi ära kasutab? Kuidas päästa surmasuust ahne Järvevana, kes pole nõus mürgitatud metsajärvest kullakotita lahkuma? Milline needus on tabanud jänesekasvatajat Ats Pehmet, kelle nudisaba surnust üles tõuseb? Millist imerohtu saab metsamürridelt, millist aga tarenähki küünepurust? Kõigile sellele peab lahenduse või vastuse leidma 74-aastane Võrumaa teadjamees Heino Vaim. Nelja naise telefoniraamatus kannab härra Vaim tiitlit „laste isa”, ühe õnneliku jaoks on ta tegevabikaasa. Ta on Võrumaa metsade kõige targem mees, kes ei jäta abita kedagi – olgu selle mure siis küünemusta suurune või pirakam kui elu ise.