Книги, похожие на «Эдуард Вильде, Jumala tahe»

Teater on saast.Teater on armastus.Teater on ajaraisk.Teater päästab elusid.Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.

Murray Leinsteri Hugo-auhinna võitnud jutustus «Uurimismeeskond» peaks kogumiku «Lilled Algernonile» vahendusel kõigile eesti ulmehuvilistele hästi teada olema. Kes ei mäletaks Kodiaki karusid Haputaigna Charley’t, Sitka Pete’i, Faro Nelli ja Kullatükki ning nende seiklusi Loren II kolooniaplaneedil. Vähem on teada, et Murray Leinster kirjutas neli üsna sarnase skeemiga ajakirjajuttu kokku raamatuks, mida ühendas Kolooniate Inspektsiooni vaneminspektori Bordmani tegelaskuju («Uurimismeeskonna» eestikeelses variandis Roane, kuna omal ajal tõlgiti ära just ajakirjaversioon), kelle tööülesanded viivad ta neljale väga erineva kliimaga kolooniaplaneedile erinevaid probleeme lahendama.

„Mis siis peaks olema eesmärk?“ vaatas ta mulle küsivalt otsa.Jäin mõttesse. „Mis sina arvad?“„Ma ei tea, ma olen uurija,“ muigas ta.„Mulle tundub,“ laususin ettevaatlikult, „et eesmärk peaks olema mitte ülitaju ja paravõimete kogemusi saada, vaid oma meel puhtana hoida.“Metafüüsiline teos käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja eelmist elu. Elu on toonud näitelavale meediumi, teadlase ja politseiniku ning teiste hulgas ka mõne kummalise tegelase. Peategelane Natali aitab uurimisorganeid, kuni ühel päeval kutsutakse ta katsealuseks teaduslikku uurimisprojekti. Sealt alates pole miski enam endine. „Meedium“ on Olivia Mindi esimene romaan. Autor on saanud õpetusi Tiibeti budistlikelt õpetajatelt ning viibinud Himaalaja mägedes kloostrites; samuti õppinud hiina meistri käe all taiji’d. Õppinud Stockholmi ja Tallinna ülikoolis. Kirjutas ülikooli lõputöö Laozi „Daodejing’i“ tõlkevõrdluse teemal.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“