Книги, похожие на «Julie Buxbaum, Kui sõnadest jääb puudu»

Juba ammu oli raamatukoguhoidja Karla unistanud pensionäri elust: heita pikali ja lõpuks ometi rahulikult lugeda, elada ainult endale. Nii ta siis 60-aastaselt oma töö linnaraamatukogus lõpetabki. Vaid mõne kolleegiga säilib tal nõrk side ̶̶ kuni ühe saatusliku küllakutseni. Keskpäevaeinel teeb surmahaige ja lastetu lesk Hunter talle ettepaneku: juhul kui Karla hoolitseb pärast tema surma matuste korraldamise ja kirja eest hauakivil, pärib ta veerandi mehe varandusest. Kui hoolitseb surija eest ka enne surma, siis pärib poole varandusest ja kui saadab ta, surija enda soovi kohaselt, teise ilma, siis pärib kogu varanduse koos villaga Weinheimis … Karla rahu on nagu peoga pühitud.„Ingrid Nollil on silmapaistev omadus tabada ka näiliselt täiesti süütus argielus peituvat jubedust. Seejuures on ka negatiivsed tegelased, kelle hirmud ja igatsused on sageli tavalised, tema romaanides väliselt igati usaldusväärsed.“Sonntags ZeitungIngrid Noll, sündinud 1935. aastal Šanghais, õppis Bonnis germanistikat ja kunstiajalugu. Ta on kolme täiskasvanud lapse ema ja paljukordne vanaema. Pärast laste kodust lahkumist hakkas ta kirjutama kriminaallugusid, mis kõik said bestselleriteks. Die Häupter meiner Lieben on saanud Glauseri auhinna ja on ka filmitud, nii nagu paljud teisedki romaanid.

Ethan on mees, kes suutis ühendada oma unenäolise maailma, mineviku, mälestused, armastused ja viia selle kõik üle irreaalsesse materialistlikku maailma. Nüüd elab ta oma unelmatekodus, on rahakas ja asine mees. Aga ikkagi…!Maailm on muutlik ja ka selles elus tuleb ette raskusi, põnevaid seiklusi, ootamatuid armastusi, sest meie tegeliku realistliku elu ja vaimdimensioonilise eksistensi vahel on õhkõhuke piir. Siruta ainult käsi ja vaim ning juba sa lendadki üle materialistliku piiri. Kes aga ütleb, et ka seal teiselpool, kuhu meist paljude mõte ei ulatu, ei eksisteeri füüsilist elu? See pole surm – see on teine mõõde ja seikluste jätkumine sellele elule ja seal on juba paljud asjad, mis meile näivad ebareaalsetena võimalikud.Ja Ethan avastabki, et juhul, kui tema kaaslasteks saavad neli täiesti erinevat naist, muutub tema irreaalne elu vägagi ohtlikuks. Lugu on täis põnevaid juhtumisi ja uskumatuid seiklusi.

Liberaalse kasvatusega ning igas ettevõtmises kirglik ja jõuline Emilia Sauri teeb elus valikuid, mis XX sajandi alguse Mehhiko meestekeskses maailmas on lausa ennekuulmatud: ta võtab vabaduse armastada kahte meest, laseb end haarata revolutsiooni- ja sõjakeerisesse ning pühendab elu oma suurele kutsumusele – arstiametile. Emilia on moodne Ladina-Ameerika naine, kes pöördub ühtviisi nii kaasaegse kui traditsioonilise meditsiini poole ning tegutseb ühesuguse loomulikkusega nii New Yorgis kui ka kõige kehvemas Mehhiko kolkakülas.Ángeles Mastretta kuulub silmapaistva Mehhiko autorina kaheldamatult Ladina-Ameerika kirjanduskaanonisse, oluline on ka tema tegevus naiste õiguste eest seismisel. Ligi kahekümnesse keelde tõlgitud romaani „Armuvalu“ eest pälvis Mastretta 1997. aastal esimese naisena Ladina-Ameerika tähtsaima kirjandusauhinna, Rómulo Gallegose preemia, mida antakse välja aasta parima hispaaniakeelse romaani eest.

Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm.Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid.Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma.Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud „Serval“ (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.