Книги, похожие на «Herdis Ojasu, Julgus elada»

Valimik jaapani novelli isaks tituleeritud Akutagawa Ryūnosuke (1892-1927) tekstidest. Kogumik sisaldab juba varem ilmunud tõlkeid autori kuulsaimatest novellidest, aga ka uustõlkeid eesti lugejale seni veel tundmata, kuid maailma novelliklassikasse kuuluvatest teostest. Tõlkevalikus on esindatud kõik Akutagawa loomingu põhiteemad: kiretu vaheduse ja harvaesineva psühholoogilise tabavusega manatakse lugeja ette väikese inimese elu keskaegses ja autori kaasaegses Jaapanis, tagakiusatud jaapani kristlaste maailm ning see, mis toimub autori enese hullumeelses peas. Ryunosuke Akutagawa sündis 1892. aastal Jaapanis. Et ta ema läks peagi pärast poja sündi hulluks, kasvas poiss ema venna peres ja sai onult ka oma perekonnanime. Kirjanduse vastu tundis ta huvi juba varases eas. 1914. aastal asutas Akutagawa koos koolivendadega kirjandusajakirja, kus nad avaldasid nii W.B. Yeatsi kui ka Anatole Francei tõlkeid, aga ka omaenda kirjutisi. 1915. aastal avaldas ta oma esimese lühijutu Rashomon ühes kirjandusajakirjas ning seda pandi tähele. Võib öelda, et sellest algas ka Akutagawa tõsisem kirjanikukarjäär. Kartes, et ta on pärinud ema vaimuhaiguse, sooritas Akutagawa 35-aasta vanuselt enesetapu. Tema kirjanduslik pärand koosneb 150 lühijutust.

Evelin Kivimaa romaan „Armunäljaste festival“ näitab rokkaritest sõpruskonda, kes otsustab, et edaspidi on kogu nende elu festival: pidev kulgemine ühelt muusikaürituselt teisele. Romaan vaatleb seda teekonda läbi 18 aasta. Keskne teema on elu mõte, mida iga tegelane otsib omal moel. Otsinguid mõjutavad probleemid ja tunded, millega keegi just kokku puutub: HIV-positiivsus, Downi sündroomiga lapse sünd, rahahimu, kehakaalumure, psüühikahäired, mittetunnustamine jm. Raamat on varem armastusnovelle ja luulekogu ilmutanud Evelin Kivimaa esikromaan. Kokkuvõtvalt: Muusikafestivalid. Armastus. Seks. Elu mõte. Sulatatud juust. Siit leiab seda kõike. Mida ühelt raamatult veel tahta?

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.

Vetemaa Rist rahvas kuulub kahtlemata eesti ajaloolise romaani tippude hulka ja ka kirjanik ise peab seda üheks oma parimaks teoseks. Romaani nö alustalaks on Uku Masingu uurimistöö 1343 mille käsitlus Jüriöö ülestõusust on küllaltki erinev üldlevinust.Peakaraktereid on nii rivaalitsevate Taani hertsogiriigi kui Saksa ordu alamate ja muidugi maarahva hulgast. Ja loomulikult ei puudu raamatust pelkirjas viidatud kristulse ja ka keskaegse esoteerikla külg, seda küll palju sügavamalt kui klassikalisel põnevusromaanil, mõtiskledes patu ning lunastuse üle.