Книги, похожие на «Herdis Ojasu, Julgus elada»

Norra nüüdiskirjanik Kurt Sweeney (snd 1961) on kirjutanud rikkaliku suguvõsaromaani, mis ulatub üle kolme põlvkonna ja kolme mandri 20. sajandi poliitiliste ja kultuurikonfliktide taustal. Minategelane John on pärit USA-st ja kasvatab Norras üksikisana väikest poega. Raamat on mõeldud kui testament pojale, et tutvustada talle pereliikmeid ja peretülide tagamaid, anda talle võimalus mõista. Minategelase isa George on andekas kunstnik, aga joodik ja vägivallatseja, kelle tõttu laguneb perekond ja kannatavad lapsed. Kasvanud üles adventistide peres võimuka ema lemmikpojana, sõidab ta õrnas eas misjonäriks Euroopasse. Mõjutatuna Vana Maailma rikkalikust kultuuripärandis asub aga innukalt õppima ja lugema ning kuigi ta peab perekonna survel kirurgiks õppima, loobub arstitööst ja religioonist ning hakkab kunstnikuks. See lõhestab perekonna. George kolib oma perega Norrasse, kust tema naine pärit on, aga kaotab tunnustust ja mõistmist leidmata kontrolli enda üle ja sunnitakse riigist lahkuma. Isa tempude tõttu on ka John norra sugulaste poolt eemale tõrjutud, ka tema peab Norrast lahkuma. Nagu isa, otsib ka John elu mõtet ja lunastust kunstist, kirjandusest ja muusikast, Euroopa rikkalikust kultuuripärandist, mis vastandub teravalt sektantliku religiooni kitsarinnalisusele. Kurt Sweeney sündis 1961. a Los Angeles, kuid elab oma perega Norras Tønsbergis. Ta töötab kultuuriajakirjaniku, kunstikriitiku, tõlkija ja sotsiaaltöötajana. „Koonused“ on tema debüütromaan.

Nelly, kolmekümnendate keskel üksikema, vajab laste üleskasvatamiseks raha. Kuna ta oskab hästi süüa teha ja tal on olemas koht, kus lõunat pakkuda, kutsub ta omale kostilisi. Nii koguneb iga päev tema juurde lõunatama kirju seltskond: kapten, kes pole enam ammu merd sõitnud, pruunikspäevitunud spordiõpetaja, kindlustusagent ja üks ühtaegu nii meeldiv kui ka osav elektrik. Kõik kulgeb familiaarselt ja ka rahaliselt tasub see ära – kuni üks vaim minevikust ähvardab supi üle soolata.Ingrid Noll (s 1935), Saksamaa edukaim krimiautor, on kolme täiskasvanud lapse ema ja neljakordne vanaema. Pärast laste kodunt lahkumist hakkas ta kirjutama kriminaalromaane, mis muutusid otsekohe menukiteks, said auhindu ning jõudsid kinolinale. 2005. aastal anti talle kogu loomingu eest Friedrich Glauseri autasu.

Oskar Lutsu «Kevade», «Suve» ja «Sügise» vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga «Pildikesi raugapõlvest». Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus «Talve» ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu «Talve» käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see «Talve» vastuvaidlematult!

Calvadale’i markii jalutab peolt koju, kui ühest majast tormab välja neiu, kelle on paljaks röövinud üks araabia šeik. Markii, kellel on parajasti käsil kuulujuttude uurimine valgete orjakaubanduse kohta Marokos, pakub abi ja nõustub Narda vastumeelselt Fezi viima. Marokos peavad nad reisima vennaks ja õeks maskeeritult, et markii salajane missioon õnnestuks.

Ellise rahulik ja suhteliselt üksluine elu, mida täidavad aiatöö ja heategevuskomitees osalemine, paisatakse ühel põrgulikul päeval pea peale: ta leiab köögist äsja valminud küpsiseid krõbistava hiire, naabrite majas puhkeb tulekahju, vend toob ette teatamata tema juurde oma ülekäte läinud teismelise tütre ja linnakesse saabub naise endine armastatu.