Книги, похожие на «Herdis Ojasu, Julgus elada»

Norra autor Merethe Lindstrøm (snd 1963) alustas oma loometeed 1983. aastal. Sestpeale on tema sulest ilmunud ridamisi auhindadega pärjatud ja kriitikute üksmeelse tunnustuse pälvinud romaane ja novellikogumikke. Romaan „Vaikuse päevad” (2011) tõi kirjanikule Põhjamaade Nõukogu 2012. aasta kirjandusauhinna ning on muuhulgas ilmunud ka eesti keeles (2013, tlk Riina Hanso). 2015. aastal ilmunud „Talvearhiivid” on Lindstrømi kaheksas romaan. Minajutustaja on perega kolinud suurlinnast eemale. Siin maamajas, keset avaraid välju, helendavaid päevi ja unetuid öid kirjutab ta romaani oma mehest. Ja iseendast. Sellest, mis tunne on elada koos inimesega, kellel on tihtipeale raske elus olla. Kirjutab hirmust ja ängist ning soovist kõige kiuste pinnal püsida. „Talvearhiivid” on valusalt aus ja sügavalt isiklik romaan. Teose keskmes on keerulised suhted, inimpsüühika haprus ja haavatavus, mis kandub edasi järgmistele põlvedele. See on lugu eksistentsiaalsest pimedusest, abitusest elu ees ja kõikevõitvast armastusest. Merethe Lindstrømi stilistiliselt kaunis ja kujundirikas keel, mis äratas tähelepanu juba romaanis „Vaikuse päevad”, mõjub „Talvearhiivides” veelgi intensiivsemalt ja ehedamalt.

„Vahvlist südamed“ on lugu naabripoisi Trille ja naabritüdruku Lena sõprusest, seiklustest ja vahvlitest. Trille ja Lena elavad väikeses rannakülas ning mõtlevad koos igasuguseid vahvaid asju välja: nad ehitavad majade vahele köisraudtee, mängivad Teist maailmasõda ja teenivad tänavamuusikutena raha. Tihti juhtub aga nii, et laste lõbusast ettevõtmisest saab pöörane seiklus, mille tagajärjed on ettearvamatud. Õnneks on olemas vanaisa ja täta-memm, kes hädas appi tulevad. Aga mis saab siis, kui juhtub midagi niisugust, et mitte keegi ei saa enam aidata? Maria Parr kirjutab kaasahaaravalt ja suure soojusega nii rõõmsatest kui ka tõsistest asjadest, sõprusest ja igatsusest selle järele, et inimene, keda sina kalliks pead, vastab sulle samaga. Maria Parri (snd 1981) esikraamat „Vahvlist südamed“ võitis Norra kriitikute poolehoiu. Raamat on Brage auhinna nominent ning 2011. aastal vändati selle põhjal Norras telesari. „Vahvlist südamed“ on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Laiema tuntuse saavutas Parr 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“, mille eest ta on saanud rohkesti mõjukaid kirjandusauhindu. „Vilgukivioru Tonje“ on ilmunud ka eesti keeles.

Kui 17-aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda?„Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.”Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).

Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks külma dušina. „Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg.

Eesti Kultuurkapitali 2012. aasta proosapreemia laureaadi Olle Lauli romaan „Kuristik" on palju-häälne jutustus, mis puudutab viie põlvkonna elusaatusi ja saab alguse 1923. aasta maikuu hommi-kul, kui Prokop Jefimovitš Lõkovi tabab rongireisil kole kõhuvalu, mis sunnib ta tundmatus Vapnjarka küla raudteejaamas vagunist maha astuma. See, mida Prokop ise plaanis, mille poole ta teel oli, on sellest hetkest täiesti tähtsusetu.Saatus, Jumal; päritolu ja rahvus – need on küsimused, mis korduvad läbi romaani. Küsimus mõiste-tamatust, hoomamatust väest, mille ees inimene on abitu ja väeti. Miski, mis võib oma tahtsi paisata ukrainlase ja venelase Pirita-Kosele või Narva, mis võib Eestis sündinud Nõukogude sõjaväelase lapsest teha USA illegaali või sundida läbi ja lõhki eesti rahvusest naise kodumaalt lahkuma. Kui riigipiirid muutuvad ja ajalugu tähendab ühele üht, teisele teist, muutub üha tungivamaks vajadus leida midagi, millele lõpuni kindel olla. Ja selgemaks saab ka arusaamine, kui keeruline see on.Tegelaste lood on edasi antud intensiivsete eri teadvuste peegeldustena, keskendudes ikka ja jälle noile hetketele inimeste elus, kus väike on silmitsi suurega. Põhjatuga. Välja kooruvad küsimused, millest suuremaid me enam ei leia. Milleks see kõik? Ja kuigi on küsimused, pole vastuseid sugugi võtta. Nende asemel on tumm meeheide, viha, vaikimine. Ja vahel ka leppimine, alistumine.„Kuristik” on Olle Lauli kolmas romaan. Varem on ilmunud„Niguliste õpilased" (2007) ja Eesti Kul-tuurkapitali aastapreemiaga pärjatud „Kodutus” (2011).„Lauli on nii temaatiliselt kui stilistiliselt selgelt isikupärane autor, suveräänne hääl. Keegi teine ei kirjuta praeguses Eestis sellise kannatlikkusega inimhinge kannatustest. „Kuristik“ jätkab Laulile omasel moel eksistentsiaalsest, otsekui paratamatust kannatusest võrsuva lunastusvõimaluse otsimis-ega, ent lisab sellele esmakordselt ajaloolise mõõtme.” -Jan Kaus, kirjanik