Книги, похожие на «Olivier Guez, Josef Mengele kadumine»

260 lk„Kapitooliumi emahunt“ on raamat ühest väikesest Latiumi hõimust, kellest kujunes ajapikku välja võimas rahvas, kel õnnestus alistada oma vaenlased ja luua riikluse mudel, mida veel pärast Rooma langemist idealiseeriti sajandeid. Raamatus on juttu sellest, kuidas seitsmele künkale rajati Rooma linn, kes olid selle esimesed valitsejad, milliseid jumalaid austati ja kuidas seda tehti, milliste väliste ja sisemiste vastastega tuli rinda pista ning millised tõekspidamised ja väärtused roomlastest suurrahva tegid. Raamat on mõeldud kõigile teadmishimulistele inimestele, ent sobib eriti hästi gümnaasiumiealisele lugejale.Maria Lotman, tõlkijaMihhail Gasparov (1935-2005) oli maailmakuulus õpetlane, aga ka mitme entsüklopeedia toimetaja ning tema teadmised olid tõepoolest entsüklopeedilised. Teda peetakse silmapaistvaimaks 20. sajandi teise poole Venemaa filoloogiks. Tõsi küll, suur rahvusvaheline tunnustus ja kuulsus sai talle osaks alles elu lõpul ja peamiselt pärast surma.Vaba Akadeemia raamatusarjas avaldatakse eestikeelseid algupäraseid teadustöid, populariseerivaid käsitlusi, õppekirjandust ja klassikateoste eestindusi, mis on sündinud Vaba Akadeemia tegevusest.

Inglise kirjanik ja ajaloolane Helen Rappaport tutvustab lugejale põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat ajaloo- ja poliitikahuvilistele palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest, mis viis lõpuks Romanovite julma mõrvamiseni 1918. aasta juulis Jekaterinburgis. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemusel sündmused fataalse järjekindlusega õnnetu lõpplahenduse suunas arenesid, ilma et oleks võimalik üheselt osutada inimesele või inimestele, keda selles süüdistada. Süü, kui sellest üldse rääkida, jaotub väga paljude vahel. Oma osa on ohvritelgi, välja arvatud lapsed, kelle surm rõhub tuhandeid südametunnistusi tänini. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees peaaegu panoraamne pilt murdelisel ajalooperioodil tegutsevate inimeste võimaluste piiridest. Pealtnäha lihtsad otsused ja teod osutuvad lähemal vaatlusel võimatuiks või utoopilisteks, suurt võimu omavad inimesed aga on arvukate asjaoludega käsist-jalust seotud, mis jätab neile oma tahtmise elluviimiseks vähe võimalusi, kui üldse.E-raamat ei sisalda fotosid.

Raamatus „Piiskop ja ristisõda 1206“ esitab arheoloog Jonathan Lindström põneva ja teedrajava loo esimesest rootsi talupoegade asustamisest Eestisse. Kroonikate, kirjade ning täiesti mahajäetud ja kinnikasvanud külade avastamise abil luuakse elav pilt kuningas Sverkeri ja Valdemar Võitja ajastu Põhjalast. Samas puudutatakse ajaloolisi müsteeriume, nagu Eketorpi linnuse kadumine ja Svea riigi esimene sõjaline katastroof.Ajaloo hämarusest tuuakse päevavalgele ka peapiiskop Andreas Suneseni seiklusterohke elu. Sunesen oli üks mõjukamaid Euroopa kirikutegelasi, Pariisis õppinud magister, paavsti sõber, kes sekkus suurpoliitikasse ja keda Prantsuse kuninga agendid jälitasid üle Alpide. Andreas juhtis suuri ristiretki üle Läänemere, mis muutsid Põhjala igaveseks. Käime koos temaga suurlinnades ja paganlikel äärealadel, kuninglikes linnustes ja ümberasujate taredes ning tutvume tema mõtetega sõjast, seksist, leivaküpsetamisest, naisepeksust, pedagoogikast ja ajaloo mõttest.„Piiskopis ja ristisõjas 1206“ astume varakeskaja inimeste lähedale, mõistame nende argipäeva ja liikumapanevaid jõude Euroopa sünniajaks kutsutud vägivaldsel ajastul.

Tõlkinud Jana Linnart Toimetanud Kristiina Ainelo Kujundanud Siiri Timmerman 348 lk Kirjastus Tänapäev 2013. aastal šokeeris 29-aastane Edward Snowden maailma, kui lahkus Ameerika Ühendriikide luuresüsteemist ja paljastas, et USA oli salaja loomas vahendeid kõigi telefonikõnede, SMS-ide ja e-kirjade sanktsioneerimata jälgimiseks. Selles raamatus räägib Snowden esimest korda, kuidas ta aitas seda süsteemi üles ehitada ja miks otsustas selle avalikustada.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.