Книги, похожие на «Peter Andreas, Joovastatud tapma»

Jaak Juske viies lastele mõeldud ajalooraamat “Salapärase Venemaa lugu” viib meie naaberriiki, mille kohta kuuleme pidevalt uudiseid, kuidas see jälle mõnda oma naaberriiki ähvardanud või lausa rünnanud on. Suured riigid on ajaloos ikka tahtnud veel suuremad olla, oma naabreid kimbutanud ja vallutussõdu pidanud. Venemaa on alati soovinud laieneda. Eesti ja eestlased on nende sõdade tõttu väga palju kannatanud. Aga suhted suure naabriga ei ole alati tuld ja tapetuid tähendanud. Venemaa kunagine uhke pealinn Peterburi asub Eestile niivõrd lähedal, et selles suurlinnas on tööd ja leiba leidnud aegade jooksul kümned tuhanded eestlased. Nii et naabreid tuleb tunda ja väiksema osapoolena ajaloost õppida, kuidas suure naabri kõrval ellu jääda. Kuri ja halb ei saa olla kunagi terve rahvas, vaid ainult selle juhid. Ka venelased ise on pidanud ajaloos oma valitsejate tõttu väga palju kannatama. Suurel maal ja rahval on rääkida eriti palju põnevaid lugusid.Alustame rännakut salapärase Venemaa ajalooradadel. Ees ootavad ülipõnevad unejutud.

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Sageli arvatakse, et enamlaste 1917. aasta oktoobris korraldatud revolutsiooni edu oli tagatud juba hetkest, mil Lenin saabus Petrogradi Soome vaksalisse. Paljudes revolutsioonikirjeldustes kiputakse pealegi keskenduma ainult Venemaal toimunule. Nüüd selgitab nimekas ajaloolane Robert Service, et revolutsiooni püsimajäämine polnud kaugeltki tagatud ja et Nõukogude Venemaa esimesi aastaid täitis pingeline vastastikune jõukatsumine Läänega.Lenin ja Trotski olid täis tahtmist levitada kommunistlikke ideaale kogu maailmas ning lääneriigid soovisid sama kindlameelselt seda takistada? Aga milliseid vahendeid nad selleks kasutasid? Tavapärased diplomaatilised vahendid teabe kogumiseks olid katkenud pärast seda, kui revolutsioon ja Venemaa väljumine Esimesest maailmasõjast sundis lääneliitlasi oma saatkondi Venemaalt ära tooma. Kumbki pool ei teadnud teisest kuigi palju.472 lk

Samal päeval, kui ajaloolane Jaak Juske perega 2004. aastal kodu Heina tänavale Kopli kaubajaama vastu ostis, ilmus SL Õhtulehes pikk lugu sellest, mis juhtub plahvatuse korral kaubajaamas. Loo kõrval oli suurelt tema uue kodu pilt ja all tekst, et see maja lendab siis kindlasti õhku.Seda, mis Pelgulinnas, Tallinna tööstusrevolutsiooni käigus sündinud agulis viimastel aastatel juhtunud on, võib kindlasti kirjeldada plahvatusena – ent see plahvatus, millest rääkis ajaleht, ilmselt toimumata jääbki. Kaubajaama ja tehaste asemel seonduvad Pelgulinnaga praegu uued kohvikud, fotogaleriid, kunstiprojektid, asumipäevad ja Stroomi ranna hedonistlikud suved.Ent Jaak Juske kirjutab rohkem aastatest, mis tema jõudmisele Pelgulinna eelnesid. 1860. aastatel oli nüüdne Pelgulinna ala metsane ja soine piirkond. Kanarbikuga kaetud männimetsad vaheldusid madalamate aladega. Tänase Timuti ja Sitsi tänava vahelist piirkonda tunti Sitsi rabana. Seda ala on kutsutud ka Sitsi ja Jürgensi heinamaaks. Karja- ja heinamaade vahel oli palju allikaid. Heina tänava alguses ja Kopli kaubajaama kohal asus kõrgem ala, kus laiusid Mäe talu maad. Paldiski maantee ääres raudteetunneli kohal asus kuusik, mida rahvas tundis kohaliku lihuniku järgi Holmi metsana. Seal oli ka väike tiik. Hipodroomi poolset piirkonda kutsuti aga Seewaldi suvemõisa omaniku järgi Winkeri metsaks. Sealt läks allee Stroomi randa. Telliskivi tänava joonel kulges tollal kitsas rada heinamaade vahel.Kas te suudate ette kujutada sellist Pegulinna? Või mis nendel aastatel, mis lahutavad toonast ja tänast Pelgulinna, kõik juhtuda jõudis? Ajalugu kirjutab Pelgulinnast iga päev üha uusi lugusid. Iseteadliku ja toimekana püsib üha muutuv vana agul naaberlinna Tallinna külje all.

Teise maailmasõja ajal röövisid natside rünnakrühmad Euroopa paljaks. Keskpangad tehti tühjaks, samuti eraisikute pangaseifid, ja surmalaagritesse saadetud jäid ilma kogu oma varast. Aga mis juhtus Saksa riigipanga varaga Kolmanda Riigi huku ajal 1945. aastal? Suurem osa sellest peideti soolakaevandusse, mille Ameerika sõdurid vallutasid, vara jagati natside ohvriks langenud riikide vahel. Ent mitte kõik. „Natside kuld ja hästi hoitud saladus” jutustab kõigi aegade suurimaks nimetatud kullaröövist. Osa sellest aardest on tänaseni kadunud.1945. aasta suvel oli väike rühm Saksa ohvitsere ja eraisikuid segatud keerulisse peitusemängu Ameerika okupatsioonivõimudega. Võib-olla paljastas rühma üks liikmetest, kahekümneaastane Hubert von Blücher natuke liiga palju ühes kirjas, mille ta saatis Stockholmi oma ristiisale, kuulsale maadeavastajale Sven Hedinile.Mõistatus on aardekütte üle 70 aasta kummitanud. Saladusele lahenduse otsimine viis ajakirjaniku ja kirjaniku Marcus Walléni Alpidesse, Vahemere äärde ja Stockholmi. Sündis jutustus läbi aegade kõige röövellikumast riigist ja Teisest maailmasõjast just nimelt rahalisest vaatevinklist nähtuna.