Книги, похожие на «Johannes Anyuru, Nad upuvad oma emade pisaratesse»

Kui Jolanda mees ööseks koju ei tule ja naine selle asemel hoopiski viite võimalikule truudusemurdmisele leiab, solvub ta väga ja otsustab mehele kätte maksta. Ja ka armukesele. Selgub aga, et Riiko armsamat pole sugugi lihtne leida. Naine siiski alla ei anna ja satub seetõttu nii mõnelgi korral piinlikku olukorda. Mis saab edasi…? Kas Jolanda leiab saladusliku armukese lõpuks üles? Miks tema parim sõbranna planeeritavast kättemaksust kõike teada tahab? Kuidas on Mikelina ja Jolanda omavahel seotud? Mis juhtub X-baaris? Loe ja sa saad teada! Teine raamat neljaosalisest sarjast. Järg raamatule „Kreeklase armuke“, järgnevad „Ahvatluse ingel“ ja „Taluvuse karikas“.

Lepavere külas on elu soikunud, noored ammu linna kolinud ja kohale jäänud vaid eakad inimesed. Mõis, kunagine koolimaja, seisab juba kaheksateist aastat tühjalt ja laguneb. Ootamatult saabub oma esiisade mõisa kunagiste parunite Saksamaal elav järeltulija ning talle hakkavad Lepavere loodus ja vaikus meeldima. Mees ostabki mõisa ära ja hakkab sinna rajama välismaa vanuritele puhkekodu. Selle tegevuse käigus tekivad sakslasel kontaktid kohalike elanikega ning sünnib ridamisi nii koomilisi kui traagilisi situatsioone.

Armastus, rõõm, ahastus, petmine, seks, vägivald, südamevalu, vihkamine, raha, alkohol ja narkootikumid. Kõik see ja palju muudki paiskab lühikese ajaga segi Julia seni nii turvalise maailma. Pole vahet, kas selle põhjustab kellegi tahtmatu rumalus või lõpuni läbi kaalutud võigas plaan. Kõige kergem on olla valel ajal vales kohas ning usaldada ja armastada valesid inimesi. Mari Sajo teises romaanis tegutseb raamatust «Võõra õue peal» tuttav seltskond, aga aeg on edasi läinud ja fookused muutunud.

Helju Rebase lühijutud on põneva intriigi ja ootamatu lõpuga. Luubi all on inimese psühholoogia keerdkäigud, altruism, egoism ja vastavate tegude tagajärjed. Lühiromaanis „Altrus“ on lustakalt, ent ka iroonia ja sarkasmiga kirjeldatud inimese olukorda ühiskonnas, kus leidub totalitaristlikke jooni. Autor on sündinud Tallinnas, ülikoolis käinud Tartus, lõpetanud Moskvas aspirantuuri ja töötanud seal arvutuskeskuses. Tema loomingut on avaldatud Venemaal, Belgias, Hollandis, Iisraelis, Kanadas; mitmetes antoloogiates (koos vendade Strugatskite, V. Pelevini ja M. Velleri loominguga); veebiajakirjas Reaktor, antoloogias «Läbi valu ja vaeva». Uude jutukogusse on koondatud autori lugude paremik.

Viimane kord, kui sulle head ööd soovin, ei tea ma, et see on viimane kord. Kui oleksin teadnud, siis oleksin pannud hüvastijättu rohkem energiat. Aga mina ütlen, et lähen vist Ivani juurde magama. Sina ei vaidle vastu. Lased mu minema, pilk ekraanil, mina lähen, lähen, kõige viimast korda lähen sinu juurest ära. Arvan, et me näeme hommikul. Me ei näe. Me ei näe enam kunagi.Ühel hommikul leiab Carolina oma mehe voodist surnuna. Naine jääb väikese pojaga üksi ja on sunnitud alustama täiesti uut elu, vaadates samal ajal tagasi elule, mida elas seni.„Loodame parimat“ räägib ühe armastuse puhkemise, arengu ja ootamatu lõppemise loo kahe paralleelse narratiivina. Üks lugu räägib kahe noore inimese armumisest ja nende suhte arenemisest, teine – peategelase püüdest oma leinaga toime tulla. See on liigutav kokkulepe surma, kuid ka eluga: armastuse ja lapsevanemaks olekuga, moodsa suhte ja selle halastamatute ootustega. Lugeja saab jälgida Carolina elu kümne aasta jooksul, armumist ja leina, elu, mis vaatamata rangele plaanile otsustab olla hoopis midagi muud.Carolina Setterwall on sündinud 1978. aastal Rootsis Salas. Ta on õppinud meediat ja kommunikatsiooni Uppsalas, Stockholmis ja Londonis. Ta elab koos pojaga Stockholmis. „Loodame parimat“ on tema esimene romaan.