Книги, похожие на «Aleksandr Puşkin, Jevgeni Onegin»

Aasta 1342 on Liivi- ja Eestimaal rahutu. Võõramaiste isandate omavaheline kemplemine võimu pärast ning kisklemine piirinaabritega ei lähe mööda ka põliselanikest, kes pole ikka veel kaotanud lootust ikestajad oma maalt välja kihutada.Saaremaa Pöide kihlakunna ülikutütar Marja kistakse isa ootamatu surma järel hõimkondade vahelisse võimuvõitlusse, kus on kaalul palju rohkem kui vaid temale kuuluv Undimetsa mõis. Kaunile saarepiigale heidab silma Pöide linnuse saksa soost vahtmeister, kes pole aga ainus, keda kirg noore naise vastu tegutsema paneb.Vana Hauküla kabeli dominiiklasest preester Meinhard teab, et saarlased ei valeta, aga nad jätavad rahulolematust tundes alati miskit ütlemata. Seda tõde tuleb kõige kibedamal kujul kinnitada Pöide ordulinnuse foogtil Arnoldil, kes pärast üht kiirustades tehtud surmaotsust teda painavatest unedest enam kuidagi lahti ei saa.Mehis Tulk (snd 1967) on staažikas ajakirjanik, kes enam kui paarikümne aasta jooksul on teinud nii raadio- kui ka teletööd, kuid suurema osa ajast tegutsenud kirjutavas pressis. Praegu on ta ametis maakonnalehes Saarte Hääl. Tulgi esimene ilukirjanduslik katsetus ilmus 2012. aastal värsikogumikuna „Nüüd. Enne. Pärast“. Sestpeale on autor pühendunud ajaloolisele belletristikale. Romaanisarja „Maa ja Taeva mõrsja“ esimene osa „Foogt“ valmis aastail 2012-2016.

Kui endale elus kohta otsiv Madeleine Maxwell võetakse tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti, avastab ta peagi, et instituudi üsnagi tavapärase fassaadi taga käib hoopiski iseäralik tegevus, nimelt ei uuri seal töötavad ajaloolased lihtsalt minevikku, vaid nad käivad ise seal, kusjuures seda ei nimetata ajarännakuks, vaid tähtsate ajalooliste sündmuste uurimiseks nende kaasajas. Tööde eesmärk on mineviku tähtsündmusi täpselt vaadelda ja dokumenteerida ning selle kaudu leida vastused paljudele ajaloos vastuseta jäänud küsimustele … ning sealjuures ise ellu jääda! Üsna varsti selgub, et tarvitseb astuda üksainus vale samm ja ajalugu annab vastulöögi. Selge on ka see, et rinda pista ei tule üksnes ajalooga.Jodi Taylor, kes on kirjutanud kümmekonnast raamatust koosneva Saint Mary kroonika, ütleb enda kohta, et oma lähedaste, õpetajate ja tööandjate pahameeleks elas ta aastaid oma mõtetega kusagil kaugel, kuni viimaks tabas teda õnnelik äratundmine, et unistusi tuleks kuidagi ära kasutada, ja ta haaras sulepea. Aga seda, mida ta tahab hakata tegema siis, kui on suureks kasvanud, ei tea ta endiselt.