Книги, похожие на «Aleksandr Puşkin, Jevgeni Onegin»

Juba kahekümne kaheksa aastaselt on Alicia üks juhtivamaid restoranikriitikuid New Yorgis. Ta kirjutab ka raamatuid ja pole ilma jäänud meeste tähelepanust. Kuid naise süda ei taha oma ainukest otsides kuidagi rahuneda. Prantslasest kokk Jean ei sobi esmapilgul Aliciaga üldse. Peale selle on mehel saladus, mis ei lase neil koos olla. Aga kui Alicia on endale mingi eesmärgi seadnud, ei ole võimalik teda peatada. Ta läheb lõpuni välja, et Jeani aidata ja mees õnnelikuks teha. Ainult kas ta ka ise õnne leiab?

Romaan on eelkõige tuntud mitme kuulsa lavateose alustekstina, nende hulgas Leoncavallo ja Puccini ooperid “Boheem”, I. Kálmáni operett, uuemal ajal ka samateemaline muusikal. Teos põhineb autori noorpõlveaastatel Pariisis, kus ta algaja kirjanikuna vireles ärklikorteris, kaaslasteks samasugused noored boheemlased, kes kutsusid end veejoojate klubi liikmeteks, kuna neil polnud raha veini ega toidu jaoks.

Raamat räägib autori perekonna saatusest.„Sinised õunad“, nagu ka triloogia eelmised osad „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015, mõlemad kirjastuselt Varrak) kirjeldab Tapperite suguvõsa läbielamisi. 1944. aasta metsik septembritorm jättis Endriku ja Maarja koos lastega Läänemaa väiksesse rannakülla. Siitsamast algabki perekonna Kolgata tee läbi sõjast muserdatud maa. See on lugu meeleheitlikust põgenemisest, võitlusest ellujäämise eest, suurtest hirmudest; lapsepõlvest, kuhu alati mahub seiklusi ja väikesi rõõme, olgu aeg milline tahes. Kartus, et tema poliitiline tegevus Eesti Vabariigi riigivolikogu liikmena ja saksaaegne ametikoht majandusdirektooriumis võivad lähedastele ohtlikuks osutuda, sunnib Endrikut pere juurest lahkuma ja põranda alla minema. Tal tuleb perekonnast eemal viibida kaksteist pikka aastat, samal ajal kui NKVD ikka veel tema jälgi ajab. Kõik need aastad rändavad Maarja, pere neli last ning Endriku ema ja õed ühest Eestimaa paigast teise, püüdes võimalikult vähe tähelepanu äratada. Kust võtab väike habras Maarja hingejõu, et toime tulla üle jõu käiva töö, nälja, väsimuse ja pideva hirmuga? Võib-olla ammutab ta jõudu headelt inimestelt, keda oma rännakul kohtab; võib-olla aitab teda unistus leida jälle oma tilluke kodu, kus saaks koos perega vabalt ja hirmuta elada. Sest unistamist ei saa keegi keelata, unistada võib kas või sinistest õuntest.

Ellenil oli olemas kõik, millest üks naine unistada võib: hooliv mees, majanduslik kindlustatus, luksuslik eramu… Tal puudus vaid üks – armastus. Igatahes tundus talle nii. Ja Ellen otsustas kõik maha jätta, et minna otsima tõelist naiselikku õnne. Ainult et milles seisneb õnn? Ellen ei osanud arvatagi, kui raske ja samal ajal lihtne on leida vastus sellele küsimusele.

Juhtunud on see, mida kõige enam kardeti. Gotlandi on tabanud linnugripp. Viiekümnele lapsele organiseeritud jalgpallilaagri kokatädi jääb järsku haigeks ning nakkusarst otsustab, et laagris viibivad lapsed ja nende treener tuleb karantiini panna. Kui lapsevanemad teada saavad, et tõhusat ravimit ei ole, seistakse silmitsi paanikaga. Nii algab Anna Janssoni kriminaalinspektor Maria Wernist jutustav romaan „Võõras lind“.Autor maalib veenva ja pelutava pildi kaosest, mis võib puhkeda siis, kui pahaaimamatuid inimesi tabab epideemia… „Võõras lind“ on põnev kriminaalromaan, ent tõestab ühtlasi, et see žanr sobib suurepäraselt ka tõsiste eetiliste küsimuste käsitlemiseks.