Книги, похожие на «Jean Webster, Pikakoivaline isa»

Miks tegelikult:– osa lapsi ropendab?– toad ise segi lähevad?– lapsed omavahel riidlevad?– vahel õppimata on?– riided, põrandad ja lapsed ise määrduvad?– vahetevahel und ei tule?– mõnedel lastel küüned näritud on?Sellest ja paljust muust kirjutab lõbusas juturaamatus “Tattnokk ehk lapsed pole milleski süüdi!” kahe lapse isa Tarmo Tuule.

See lugu kõneleb suurest sõjast, mis peeti Segowlee kantonmendis asetseva ruumika bangalo vannitoas ja milles Rikki-Tikki-Tavi võitles päris üksi. Rätseplind Darzee aitas teda, ja biisamrott Chuchundra, kes ei tule kunagi põranda keskele, vaid hiilib alati seinaääri mööda, andis talle nõu; aga tõeline võitleja oli ainult Rikki-Tikki-Tavi.

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!