Книги, похожие на «Teet Kallas, Janu»

Hooldekodust põgenenud Tiina on leidnud üles tütre ja kohtunud taas kunagise armastatu Erikuga, keda ta ka kõige raskematel aegadel pole unustanud. Kuigi armastuseotsingud viivad Tiina ootamatutele radadele, näib, et nüüd on ta leidnud nii õnne kui ka hingerahu, kuid minevikusuhted tulevad taas Tiinat painama, seades ohtu tema vaimse ja füüsilise tervise.

Erasmus Levine’il on väga harukordne töö. Kui Ühendriikide president on välisreisil, seisab Erasmus temast alati paari meetri kaugusel, käes mapp, mida presidendile ulatada, kui olukord peaks seda nõudma. Mapis on koodid, sidevahendid ja kõik muu vajalik, et president saaks anda käsu tuumarelvade kasutamiseks. Erasmus hindab oma töö vastutusrikkust, on selle üle uhke. Või siis mitte?Erasmuse perekond ja naabrid on kindlad, et tema tööks on üliõpilastele filosoofia õpetamine ning et loengute andmiseks viibib ta vahel nädala-paari kaupa kodust eemal. Või siis mitte?Väikese poisina seletas Erasmus emale, kuidas kirjutada salakirju, ning mõtles välja ka koodi, mida teadsid vaid tema ja ta ema. Ema on ammu seniilsena hooldekodus, järsku võtab aga keegi Erasmusega just seda koodi kasutades ühendust. Kes ja miks?Et vabaneda ohust, mida tuumarelvad inimkonna tulevikule kujutavad, oleks kõige õigem tuumapomme sisaldavad sõjaväebaasid õhku lasta. Või siis mitte?Hoogsalt algava tehnopõneviku iga peatükk pakub rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid sekka ka harivaid seiku tuumafüüsika arenguloost.

Tihti vene Jules Verne’iks kutsutud Aleksandr Beljajevi esmakordselt eesti keeles ilmuv seikluslik fantaasiaromaan. Õigusega tuntuimate Atlantise hukust rääkivate teoste hulka kuuluvas romaanis näeme kahte erinevat ajaplaani: Beljajev kirjeldab lugejaile Atlantise tsivilisatsiooni pärandi avastamist Atlandi ookeani põhjast 20. sajandi alul, kuid jutustab ka põneva ja dramaatilise loo Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste põlvkonnast, orjade ülestõusust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisügavustesse vajuvalt mandrilt põgenemisest. «Ühe ööga lakkas Atlantis olemast. Selles kohas, kus oli seisnud õitsev Õndsate Saar, hakkas hullumeelse pöörisena ringi kihutama hiiglaslik veekeeris, mis ületas suuruselt suurimaidki mandreid. Tuli ja aurud tungisid sellest läbi ning kasvasid veest ja tulest koonusteks. Pikapeale see vee ja tule võitlus vaibus, kuni ookeanitasandik hukkunud Atlantise kohal rahunes ja täitus üleskerkinud puutüvede ning inimeste ja loomade laipadega.» Orpheuse raamatukogu. Tõlkinud Kati Karu.

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki