Книги, похожие на «Helen Käit, Janne ja Joosep. Lohe needus. 1. osa»

Viimase gümnaasiumiaasta esimesel septembril läheb Raili kooli teadmisega, et Oodvere-suguses kolkakülas nagunii midagi ei juhtu ning see aasta tuleb lihtsalt üle elada. Ootamatult lisavad kohalikku ellu aga vürtsi uued abituriendid – pilkupüüdev Marcus ning veidi eraklik Roomet. Seni koolile ja korvpallitrennile keskendunud Raili kogeb nüüd pimestavad armumist ja õnne, kuid ka pettumust ja kurbust. Ühe aasta jooksul õpib ta nii enda kui teiste inimeste kohta rohkem kui varem ning peab tegema suuremaid elulisi otsuseid, kui vaid see, kuidas peale lõpupidu jätkata. Heli Künnapas on Pärnumaalt pärit kirjanik, kellel tänaseks päevaks on ilmunud üle kümne raamatu. ,,Lõpupidu" oli tema esimene avaldatud raamat, mis leidis äramärkimist noorsooromaani konkursil ja sai ,,Järjehoidja" auhinna. Künnapase teostes on alati olulisel kohal suhted, inimloomuse keerdkäigud ning elu põhiküsimused. Nii ka noorteromaanis ,,Lõpupidu".

„Ma olen siin, härrad.“ Nende sõnadega rebib Phileas Fogg ühe päeva aja hammaste vahelt, et rajada endale teed maailma seikluskirjanduse ajalukku.Phileas Fogg, üks Londoni Reformi klubi iseäralikumaid ja tähelepanuväärsemaid liikmeid, veab 20 000 naelsterlingi peale kihla, et reisib ümber maailma vaid kaheksakümne päevaga. Koos prantslasest teenri Passepartout’, agent Fixi ja nendega teel ühinenud kauni indialanna Audaga seilab ta tormisel merel, murrab läbi džunglite ja üle lumiste mäekurude, kasutades kõikvõimalikke sõiduvahendeid – postilaevu, ronge, vankreid, jahte, kaubalaevu, purjekelku ja elevanti.Jules Verne’i (1828–1905) üks kuulsamaid ja originaalsemaid teoseid on seiklusrikas ja lõbus lugu täis arvukaid ohte ja uskumatuid juhtumisi. On teada, et autor ei saanud ise kunagi Prantsusmaalt ja selle rannikumerest kaugemale, küll aga reisis Aasias ja Vaikse ookeani saartel üks ta sõpru kunstnik Léon Benett, kelle eksootilisi gravüüre kohtame selleski raamatus.

„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.”Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana.„Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.”„Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.”„Sa oledki must kümme aastat vanem.”„Jah, ja tahan sind hirmsasti!”„Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.”„Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?”„Üheksanda.”Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses.„(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.