Книги, похожие на «Marje Ernits, Jänesehaak»

Norras populaarne stand-up koomik Are Kalvø (snd 1969) on 25 aastat andnud etendusi ning kirjutanud raamatuid muuhulgas usu, poliitika, jalgpalli ja ajaplaneerimise teemal. Sageli on tal kombeks kirjutada sellest, millest ta väga palju ei tea. „Matk põrgusse" on tema esimene raamat vaimustusest, mida ta ei mõista, kuratlikult naljakas ja teravmeelne kirjeldus Põhjamaade inimeste suhtest loodusega.

Allan istub koos sõber Juliusega Bali saarel paradiisirannal. Tal on peaaegu sama igav nagu aasta tagasi, kui ta päev enne oma sajandat sünnipäeva hooldekodust akna kaudu ära põgenes. Tulemas on järgmine sünnipäev. Julius otsustab Allani tähtsat päeva tähistada õhupallisõiduga. Allan leiab, et kaasa tuleks varuda ka jooki puhuks, kui neid peaks ootamatult tabama tuulevaikus.Neid ei taba aga tuulevaikus, vaid korralikumat sorti torm. Tuul ja asjaolud viivad sõbrad pikale reisile läbi hullunud maailma. Selle keskpunktis on tuumavõidurelvastumine, maailma liidrite vaheline kukepoks, inimlik lollus ja salakavalus. Nende teele jäävad Kim Jong-un, Donald Trump, Vladimir Putin, Angela Merkel ja Rootsi välisminister, kes ei jõua ära imestada, kas see, mis toimub, juhtub ikka päriselt.„Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju” on iseseisev järg Jonas Jonassoni menuromaanile saja-aastasest Allan Karlssonist. Kirjanik lahkab taas inimkonna puudusi ja teeb seda oma kordumatu stiili, huumori ja soojusega.Esimest raamatut Allan Karlssonist pealkirjaga „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” on müüdud 45 riigis kokku üle kümne miljoni eksemplari.

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi