Книги, похожие на «James Dashner, Põlenu katsed»

Kogumikku on koondatud enam-vähem kõik Jaan Oksa (1884–1918) poolt kirja pandud ja tänapäevani säilinud luuletused ja lühiproosa. Enamus neist lugudest on varem raamatukaante vahele jõudnud, kuid paljud luuletused ning jutud on koostajad tänapäeva lugeja jaoks ajalehesabadest üles otsinud.

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

„Ma mõtlen tüdrukust, keda ma silmasin peeglis möödunud õhtul: tume marmorist vandlikarva seinte taustal, läikivad mustad juuksed, sügavad igatsevad silmad, millesse pilk upub, sest need rahutud uudishimulikud silmad räägivad seksuaalsest huvist.” Traagilise loo müstilisest ja lummavast Justinest ning nendest, kelle elusid ta puudutas Teise maailmasõja eelses Aleksandrias, jutustab tema armuke, vaesunud iirlasest õpetaja, kes on leidnud varjupaiga Vahemere teisel kaldal, Kreekas. See on kahtlemata armastuslugu, aga raamatu tõeline kangelane on tegevuspaik Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö” maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida.” Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. Indias sündinud Briti kosmopoliit elas suurema osa elust Vahemere saartel ja selle äärsetes suurlinnades. „Justinet”, mis on 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, peetakse tema parimaks teoseks. Lisaks Aleksandria kvartetile kuuluvad tema loomingu paremikku viis Avignioni kvinteti romaani, hulk kultuuriloolisi reisikirju Vahemere saartest, luulet ja näidendeid. Kirjanik oli kahel korral Nobeli kirjanduspreemia nominent. Tema teoseid on tõlgitud kõigisse maailma kultuurkeeltesse, kuid eesti keeles pole neid seni ilmunud. „Justine” ainetel valmis 1969. aastal ka film.

Rootsi kuningas Gustav III surmast on möödunud üks aasta. Kroonprints on alaealine ja sõja-aastad on tühjendanud riigikassa. Võimukandjad ajavad omakasu taga ja rahvas kannatab. Keegi ei usalda kedagi. Kõikjal vohab rahulolematus ja paranoia.1793. aasta sügisel leitakse Stockholmis Södermalmi aguli solgijärvest käte ja jalgadeta surnu. Tiisikushaige jurist Cecil Winge, kellel on õiglusejanuse idealisti maine, on otsustanud kuritöö ohvri isiku ja saatuse iga hinna eest välja selgitada.Romaan „1793” maalib Gustav III aja lõpust naturalistliku, tumedates toonides pildi. Jurist Cecil Winge, sõjaveteran Mickel Cardell, velskriõpilane Kristofer Blix, ketrusmaja vang Anna Stina Knapp ja teised tegelased, kelle lood romaanis põimuvad, on igaüks omal moel sõjast, haigustest, julmusest, ebaõiglusest ja kõlvatusest sandistatud aja ohvrid, kes siiski kannavad hinges unistust paremast tulevikust.Selle teose iseloomustamiseks on vermitud mõiste Bellman noir, mis annab mõista, et ajastu ja olustiku kirjeldamisel on autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud.Niklas Natt och Dag on sündinud 1979. aastal ning üles kasvanud Stockholmis. Töötab ajakirjanikuna. Tema esivanemad tapsid Engelbrekti, kaotasid pealinna Kristian Türannile ning pidid minema maapakku, kui nõudsid, et Jean Baptiste Bernadotte loobuks troonist.