Книги, похожие на «Arvo Möldri, Jälg samblal»

Prantsuse kirjaniku ja ajakirjaniku, tulihingelise romantiku Théophile Gautier’ (1811-1872) loomingus on nii sümbolismi, dekadentsi kui ka modernismi sugemeid. Kuigi Gautier’ teoseid on raske liigitada kindla kirjandusvoolu alla, ühendab neid loosung, millele autor truuks jäi: „Kunst kunsti pärast.“ Ammutanud inspiratsiooni E. T. A. Hoffmanni lugudest, kirjutas ta rea lühijutte, mida nimetas oma eeskuju järgi fantastilisteks. „Klassikaliste lugude“ sarja väljaanne sisaldab muu hulgas järgmisi jutte: „Öö Kleopatraga“, „Muumia jalg“, Kuldkett“ ja „Tuhande teine öö“.

Jakob Mändmetsa 1926. aastal ilmunud novell.

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.

Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele“ – mõeldagu siin siis tööd või inimest.