Книги, похожие на «Tiit Lääne, Jaan Talts»

Mihkel Raud kirjutab julgelt1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutestselles tavainimesele tabamatus maailmas. Ise ütleb tanii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbiterve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad kesetsurmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõigeimelisemad laulud.”Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtubautor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehesseda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast.Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse.

Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. Õhk riisiterade vahel pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.

Raamat „Sild üle ajajõe. Tallinna Tehnikakõrgkooli lugu“ jälgib tehnikahariduse templi sajandipikkust kujunemislugu tema õppejõudude ja vilistlaste meenutuste kaudu. Tallinna Tehnikakõrgkooli ajalugu viib meid tagasi 1914. aasta augustikuusse, mil Venemaa kaubandus ja tööstusminister kinnitas Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli põhikirja. Seejärel võttis Tallinna linnavalitsus vastu otsuse kool 1915. aasta sügisel avada. Samal, 1915. aastal sõnastas uue kooli loomise suure idee jõuliselt ajalehe Tallinna Teataja peatoimetaja, hilisem Eesti president Konstantin Päts. Kuid käimas oli maailmasõda, mille käigus lagunesid terved impeeriumid. Muutusid kooli nimed ja asukohad, liituti ja poolduti, kuid tol ajal mulda visatud seemnetest kasvas mitu tugevat puud.

"Marmorluik" (lapsepõlveromaan) on ebahariliku ja huvitava ülesehitusega: selles lõikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sõjajärgsest lapsepõlvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; näitab kummastavast ja süngest vaatenurgast Tartu Ülikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, räägib sõprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on väljamõeldud sürrealistlikud novellid, mis on siiski tõukunud tegelikest sündmustest, need näitavad, kuidas elu tõsiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sünnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mõjutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust.Kõik kolm liini sulanduvad omapäraseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, ühiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii rõõmus kui mures.