Книги, похожие на «Jaak Juske, Salapärase Venemaa lugu. Isa põnevad unejutud ajaloost»

„Charlie muutub kanaks” räägib üheksa-aastasest poisist nimega – õigesti arvatud! – Charlie. Charlie on igati tavaline koolipoiss, kuni temaga hakkavad toimuma väga kummalised lood. Nimelt muutub ta ühel päeval täiesti ootamatult … loomaks. Ja siis jälle poisiks tagasi. See juhtum vapustab teda tõsiselt, kuid ei jää paraku viimaseks. Loom olla pole aga sugugi meeldiv, nagu Charlie üsna ruttu taipab.Charlie abivalmis sõbrad püüavad välja selgitada tema äkiliste moondumiste põhjuseid. Eriti innukas on Flora, kes keelitab Charliet osalema mitmesugustes „teaduslikes” katsetes, mis aga poisile tavaliselt väga piinlikult lõpevad. Flora auks tuleb öelda, et lõpuks suudab ta Charlie murele siiski lahenduse leida.Inglise kirjaniku Sam Copelandi populaarne lasteraamat „Charlie muutub kanaks” pakub lustakat meelelahutust, kuid näitab samas, et naerust on abi ka elu raskematel hetkedel. Rõõmu lisavad ka toredad pildid, mis kujutavad raamatu värvikaid tegelasi samuti huumorivõtmes.

Raamat annab ülevaate 1944. aasta augustis ja septembris Emajõe ümbruses toimunud lahingutest. Selles käsitletakse nii Eesti sõdurite võitlusi kui mitmete neis lahingutes kaasa löönud II maailmasõja tuntuimate sõdurite tegevust. Nii leiavad kajastamist lahingud Lõuna-Eestis, eesti piirikaitserügementide võitlused, soomepoiste ja politseipataljonide lahingud Kärevere sillapeas, Tamsa tankilahing, Emajõe rinde läbimurdmine 17. septembril 1944 ja 8. Eesti Laskurkorpuse tegevus. Uurimuse koostamisel on kasutatud mitmeid seni kasutamata allikaid, nagu näiteks Eestis võidelnud Saksa väekoondiste lahingutegevuse päevikuid ning Eesti arhiividest viimastel aastatel avastatud materjale, mis võimaldavad mitmeidki sündmusi teise nurga alt vaadelda. Teos on varustatud kaartide ja fotodega.

Sageli arvatakse, et enamlaste 1917. aasta oktoobris korraldatud revolutsiooni edu oli tagatud juba hetkest, mil Lenin saabus Petrogradi Soome vaksalisse. Paljudes revolutsioonikirjeldustes kiputakse pealegi keskenduma ainult Venemaal toimunule. Nüüd selgitab nimekas ajaloolane Robert Service, et revolutsiooni püsimajäämine polnud kaugeltki tagatud ja et Nõukogude Venemaa esimesi aastaid täitis pingeline vastastikune jõukatsumine Läänega.Lenin ja Trotski olid täis tahtmist levitada kommunistlikke ideaale kogu maailmas ning lääneriigid soovisid sama kindlameelselt seda takistada? Aga milliseid vahendeid nad selleks kasutasid? Tavapärased diplomaatilised vahendid teabe kogumiseks olid katkenud pärast seda, kui revolutsioon ja Venemaa väljumine Esimesest maailmasõjast sundis lääneliitlasi oma saatkondi Venemaalt ära tooma. Kumbki pool ei teadnud teisest kuigi palju.472 lk

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.

Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud raamat gorillast nimega Ivan, kes olles veetnud 27 aastat oma elust kaubanduskeskuses asuvas klaasseintega puuris, on harjunud, et inimesed teda päevad läbi jälgivad. Ivan suudab vaevu meenutada oma elu vihmametsas või seda, mis tema perega juhtus. Ta isegi ei mõtle oma mineviku peale, selle asemel mõtleb Ivan teleshowdest, mida ta näinud on, oma sõbrast elevandist Stellast ja hulkuvast koerast nimega Bob, kes tal külas käib. Kõige enam mõtleb ta aga kunstist, kuidas tabada värvidega mango maitset või lehtede häält. Vähemalt seni, kuni saabub elevandibeebi Ruby. Järsku näeb Ivan oma senist kodu ja kunsti uue pilguga ja teab, et peab midagi ette võtma, et Ruby elu läheks paremini kui temal.Katherine Appelgate on kirjutanud südantsoojendava ja unustamatu loo sõprusest, lootusest ning vaprusest, millele ei suuda vastu panna mitte ükski loomasõber.“Üks ja ainus Ivan“ on võitnud Ameerika mainekama lastekirjanduse auhinna – Newbery preemia 2013. aastal, lisaks mitmetele teistele auhindadele, ning on New York Timesi bestseller.