Книги, похожие на «Jaak Järv, Ristitütar»

Brandon Sandersoni romaanis „Taevasselend“ („Skyward“) on toimunud tervet galaktikat hõlmav kosmoselahing, milles inimesed on lüüa saanud ja sunnitud pagema Detrituse-nimelisele planeedile. Seal peituvad nad koobastesse, kuhu jäävad lõksu terveteks inimpõlvedeks, samal ajal kui planeeti ründavad salapärased võõrad tähelaevad. Koobastes kasvab ka piloodi tütar Spensa, kelle isa kohta räägitakse, et ta on kunagi lahingust põgenenud ja oma pere häbisse jätnud. Hoolimata kaaskodanike põlastusest püüab Spensa samuti piloodiks saada, et tulnukatega võidelda, teada saada, mis isaga juhtus, ja aidata inimkonnal püsima jääda.

13. sajandil tundmatu islandi autori kirjutatud “Völsungite saga” põhineb oluliselt vanemal materjalil, mille juured ulatuvad tagasi vähemalt suure rahvasterändamise aega 5. sajandil. “Völsungite saga” on nn. vana-aja saagade korpuse kõige tuntum tekst, lugu lohetapja Siguršist ja Völsungite soo langemisest oli kunagi üldtuntud kogu Põhja-Euroopas. Sigurši loo tänapäeval tuntuim keskaegne ümberjutustus on keskülemsaksakeelne “Nibelungide laul”. Saagas antud pilt muinaspõhja eetikast ja elulaadist, või sellest, kuidas seda kõrgkeskaegsel Islandil mäletati ja ette kujutati, on rikas ja mitmekülgne ning pakub kõigele lisaks vaieldamatut kultuuriloolist huvi.

Maagilis-realistlik reis ümber Napoleoni-aegse Vahemere. El Greco tundmatu maal käivitab õpilase ja meistri pingelised suhted, mis viivad Amalfi kloostrist üle Vahemere Tunise orjaturule, ekseldes sufide müstikasse ja evangelist Markuse jalajälgedesse. Pagemine Tunise õukonna peente intriigide ning varjuna kannul käiva salamõrtsuka eest läbi Aafrika ja Aboukiri merelahingu viib Ephesose rohelusse varjunud vennaskonnani. See on raamat armastusest ja ebausust ning nähtamatust reaalsusest meie ümber.

“Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu.Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.