Книги, похожие на «Лайза Джуэлл, Ja siis oli ta läinud»

288 lkReligioosse dimensiooniga teose minategelane on Londoni äärelinnas elav keskealine kirjanik Maurice Bendrix, kes tutvub oma romaanile ainest kogudes kõrgel positsioonil riigiametniku Henry Milesi ja tema abikaasa Sarah’ga. Loominguline uurimistöö muutub aga armastuseks, millele Sarah vastab. Siis lõpetab naine suhte, igasuguse selgituseta.Inglise kirjanik Graham Greene (1904–1991) on tuntud eelkõige romaanide autorina, kuid tähelepanu väärivad ka tema näidendid, lühiproosa, reisikirjad, memuaarid, lastejutud, filmistsenaariumid ja -arvustused. Ta on korduvalt esitatud Nobeli kirjandusauhinna nominendiks. Lisaks religioossetele teemadele kirjutas Graham Greene’i ka poliitikast, rahvusvahelistest suhetest ja spionaažist. II maailmasõja ajal tegutses kirjanik Briti luures ja spioonitöö viis ta mitmetesse vähetuntud paikadesse, mida ta sageli ka romaanides kujutas.

Karmkultuuri lihvimata tugisammas, ilukirjanduse tahumata kandetala Juha Vourinen laseb kolmandas Kristiani-raamatus asendusteenistujaks ihkaval Kristian Pesosel marssida otse surmasuhu. Mis saab haprast patsifistist, kui tal tuleb põhjendad oma veendumusi sõjahullule kaptenile ja valgustatud papile? Milline võiks olla kutsealuste komisjoni arvates parim teenistuspaik keemiliste lokkidega Gandhi mehele? Kõige verisemad taplused peetakse siiski Kristiani seksuaalse enesemääramisõiguse pärast, kui ta satub saatuse tahtel seksihullu koka, endise tüdruksõbra, elukutselise libu ja veel mõne segase tegelase ihaldusobjektiks. Kuid needki julmused on süütu lapsemäng võrreldes Kristiani lahinguteega 1985. aasta kõige kuumemal kordusõppusel.

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.

See on Gerald Durrelli Korfu triloogia teine raamat, kus jätkub esimesest raamatust Minu pere ja muud loomad tuttavaks saanud perekonna elu Korfu saarel.Kes loeb neid koomilisi episoode noore Gerry elust, sel tuleb kindlasti nõustuda tema vanema venna Lawrencei sõnadega – nii juhtubki teismelise poisiga, kel lastakse vabalt ringi uidata ja täiskasvanute jutte-tegemisi pealt kuulata. Eriti veel, kui sel poisil juhtub olema vankumatu missioon läbi uurida terve maalilise Korfu saare floora ja fauna ning see koju kaasa tassida. Nii ongi Durrelli-perekonna maja ühekorraga loomaaed, lahkamisruum-laboratoorium ja surnukuur. Muidugi pole Gerry ainus, kel Durrellite maja lustaka ja hullumeelse õhustiku loomises oma roll. Kahtlemata annavad oma panuse ka perekond ja Larry ekstsentrilised sõbrad.

1896. a. ilmus Eduard Vilde romaan «Külmale maale», mis eesti kirjanduses senitundmatul kombel käsitles külaelu. Esmakordselt paljastati selles teoses kapitalismi ühiskondlikke vastuolusid ja näidati, et inimese saatust kujundavad sotsiaalsed olud ning vahekorrad. Romaani peategelaseks on noor pops Väljaotsa Jaan, kes haiguse tõttu satub väljapääsmatult raskesse seisukorda oma ema ning õdede-vendade toitmisel. Moraalse löögi annab Jaanile Virgu peremees, kes koos urjadnikuga tuleb Väljaotsa saunast varastatud kraami otsima, sest vaesed on peremehe silmis ka vargad ning viimased sulid. Jaan võib uhkelt ja väljakutsuvalt neile otsa vaadata, sest tema on küll vaene, aga äärmiselt aus. «Külmale maale» on Vilde üks õnnestunumaid ning täiuslikumaid teoseid. Siin on kujundirikkaid kirjeldusi, on psühholoogiliselt põhjendatud ja usutavad karakterid, on ehtsat vildelikku rahvakeelt. Seetõttu on «Külmale maale» saanud väga populaarseks.