Книги, похожие на «Tiit Lääne, Ivar Stukolkin»

See raamat rändab koos Lehte Hainsalu, tema inimeste ja tema Tartuga. Autori sõnul on see ühe inimese teekond „Tartu mail eesti, vene, saksa, vene ja eesti ajas“. „Olla üheksavägine“ liigub ajas ja elusündmuste vahel vastavalt vajadusele edasi-tagasi-edasi, peatudes ja jälle tagasi pöördudes, nii et olulised hetked räägitakse lahti mitmest vaatenurgast. Üks elu, üheksa vaadet.

“Mina olen võitja! Ma olen terve kogu hooaja vältel. Ma olen õnnelik inimene! Mina olen 2006. aasta olümpiavõitja. Kui vett on võimalik muuta mõttega, siis mina suudan oma mõttega teha kõik selleks, et olla ülivõimas ja võitmatu. Ma armastan ennast ja inimesi enda ümber. Ma saan kõik, mida ma tahan!” Minu lugu räägib tavalisest tüdrukust, kes oli unistuste nimel valmis raiuma end läbi halli kivi. Tahan julgustada inimesi. Julgege unistada suurelt! Ja isegi kui keegi teile ütleb, et sellest ei tule midagi, siis kuulake oma sisetunnet ja tehke kõik selleks, et oma unistused ellu viia. Kui te olete midagi ette võtnud, siis ärge kalduge oma teelt kõrvale. Võitja ei tee kompromisse. Peab pühenduma oma valitud teele ja andma endast alati mitte sada, vaid kakssada protsenti.

„Kuule, see sipelgate söömise lugu. Miks nad su mammat sinna tahtsid viia? Sinna, noh…“ küsib Anna järgmisel päeval.„Siberisse?“„Jah, sinna jah.“„Neil oli palju raha ja ilus maja ja teistel oli kade meel.“Anna mõtleb. „No aga need teised oleksid siis lihtsalt võinud öelda, et tuleb teistega ka jagada.“…Siin lehekülgedel on ühe ema märkmed lobedatest lapsesuu-dialoogidest kuni valusate valikuteni, kus tuleb selgeks saada, kuidas lasta oma suureks sirgunud teismelisel minema lennata.Ja kuidas mõnikord tuleb emal oma pere maha jätta, et ise elama jääda. Aga haiguse märkamiseks ja tervenemislootuseks saab ta abi ikka samast – oma lastelt.