Книги, похожие на «Andrus Kivirähk, Ivan Orava mälestused»

Iidse Induse oru salapärase kadunud kultuuri kunagine uhkeimpeerium seisab silmitsi tõsiste ohtudega. Nad kannatavad ka pidevaltlaastavate terrorirünnakute all, kuna neile täiesti vastandlik naaberimpeeriumnäib olevat sõlminud liidu põlualuse ja pahelise rassiga, mis koosnebväärarengutega inimestest, kellel on hämmastavad võitluskunstide oskused.Ainus lootus on iidne põlvest põlve korratav legend: "Kui kurjus jõuab omasuurimatesse mõõtmetesse ja kõik tundub olevat kadunud, siis ilmub teie sekkakangelane." Kuid kas tõesti see tahumatu Tiibeti immigrant Shiva ongikauaoodatud kangelane? Kas ta üldse tahab nende kangelane olla? Mis paneb meheoma saatusele alistuma, kas armastus või kohusetunne? See on esimene raamat Shiva triloogiast, rahvusvahelisest bestsellerist, mida onhakatud juba nimetama “India Sõrmuste Isandaks”.

Kogumik koosneb kahest lühiromaanist, mille peategelaseks on kosmoselaevastiku julgeolekuteenistuse poliitohvitser Maxim Nikomedes, kes esimeses loos peab keset teravat ohvitseridevahelist rivaalitsemist ruumilaevas üles leidma ohtliku reeturi, kuid satub teises osas ise süsteemi hammasrataste vahele ning leiab end New Jesusalemma kolooniaplaneedi eriliselt naturalistlikus ja jõhkras koonduslaagris poliitvangi staatuses. «Poliitohvitser» jõudis ilmumise järel Hugo ja Nebula auhinna nominentide sekka. «Poliitvang» pälvis sama au ning kandideeris lisaks veel Theodore Sturgeoni mälestusauhinnale

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm.

Teater on saast.Teater on armastus.Teater on ajaraisk.Teater päästab elusid.Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.