Книги, похожие на «Лев Толстой, Ivan Iljitschi surm»

Varbaluumurru tõttu on Reglisse loobunud kauaoodatud puhkusereisist oma boyfriendi ja sõpradega. Olude sunnil naaseb ta ajutiselt vanematekoju. Isepäine tudengineiu peab vaatama vastu pettumust valmistanud minevikule ja kodus viibimise ebameeldivale reaalsusele. Lisaks allaheitlikule emale, võimukale isale ja kõigi lemmikust vennale peab neiu hakkama saama ka majakülalisest meeldiva modelli, armsa naabripoisikese ja linna saabunud esimese armastusega. Seesuguste klišeega saab toime tulla (õnnelikkus on välistatud!) üksnes päevikut pidades ning sageli ja ägedalt vihastades.

Eaglefieldi hertsog on tüdinenud. Tüdinenud kuninga Hiina paviljonist, kõrgema seltskonna glamuursetest inimestest, kaunitest naistest, kes ennast ta käte vahele heidavad. Ta on nii eriline, kena ja rikas, et miski tema elus ei ole väljakutse. Sõber Harry Hampton ütleb talle, et hertsog näeb maailma läbi klaasi ja teeb talle ettepaneku kõndida kaheksakümmend kilomeetrit Brightonist Eagle Halli – riietatuna tavaliseks meheks. See on kihlvedu, mis muudab hertsogi elu, sest teel kohtab ta Alysiat, kaunist tütarlast, kes tahab end uputada…

Uus Dornochi krahv on vastu võtnud McDornide klanni juhi koha, kuid see pole tema jaoks kerge. Ta on pime ega mõista oma alamate keelt, kuna on üles kasvanud ja hariduse saanud Inglismaal. Vara McDorn on nõus mehele appi tõttama ja tema abiliseks hakkama.Krahvi juures olles saab neiu teada, kuidas krahv nägemise kaotas. Vara teab, kust abi leida, kuid enne seda nurjab ta salanõu, mille käigus meest tappa tahetakse. Lõpuks sunnib saatus, mis on krahvi ja Vara kokku viinud, nad teineteisesse lootusetult armuma.

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.