Книги, похожие на «Лев Толстой, Ivan Iljitschi surm»

Omapärane luulekogu, inspireeritud Õnne tänava Alma ja tema austaja Einari loost.“Teemade valik on siin laialdane alates armust, valust, mõtisklustest ja lõppedes filosoofilise kõikemõistvusega. Tähelepanuväärsed on tema [Einar Karmiku] tähelepanekud õnne, viimse armastuse, saabunud eluõhtu rõõmude kohta jne. Eriti muljetavaldavad on tema melanhoolsed passaažid õnneihalusest ja õnnetänavalt leitu suhtes. Nagu ta ise ühel nukrushetkel allakirjutanule tunnistas – kui juba Petrarcal oli Laura, miks siis temal, Einaril, ei või muusaks olla Õnne tänava Alma,” kirjutab Ago-Endrik Kerge lembesalmiku saatesõnas.

Juba kahekümne kaheksa aastaselt on Alicia üks juhtivamaid restoranikriitikuid New Yorgis. Ta kirjutab ka raamatuid ja pole ilma jäänud meeste tähelepanust. Kuid naise süda ei taha oma ainukest otsides kuidagi rahuneda. Prantslasest kokk Jean ei sobi esmapilgul Aliciaga üldse. Peale selle on mehel saladus, mis ei lase neil koos olla. Aga kui Alicia on endale mingi eesmärgi seadnud, ei ole võimalik teda peatada. Ta läheb lõpuni välja, et Jeani aidata ja mees õnnelikuks teha. Ainult kas ta ka ise õnne leiab?

„Jevgeni Onegin“ on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud „vene elu entsüklopeediaks“, kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist. 1820. aastatel toimuva romaani peategelane on igavlev ja elust tüdinud aristokraat Jevgeni Onegin, kes sõidab Moskvast oma onu maamõisa. Seal ristuvad tema teed idealistliku poeedi Vladimir Lenski ja kahe õega – tundliku ja siira Tatjana ning kergemeelse Olgaga. See on kütkestav ja traagiline lugu armastusest, süütusest ja sõprusest. Puškin toob lugeja ette värvika galerii tegelasi ja pakub hulga kirjanduslikke, filosoofilisi ja autobiograafilisi kõrvalepõikeid – tihti satiirilisi. Sisu kõrval on tähelepanuväärne ka teose vorm. Puškin võttis seal kasutusele nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga värsist. Värsimõõt on nelikjamb.Eesti keelde on „Jevgeni Onegini“ tõlkinud Betti Alver. Tema tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks.

Kogumiku lühikestes ja väga lühikestes juttudes kohtuvad argipäev ja mütoloogia, huumor ja spliin, absurdne ja ülev Kolgile omases näivalt lihtsasti veerevas, aga alati ootamatustega ähvardavas stiilis.

Miks on sügavam arusaamine maailmast haruldane? Miks peab kultuur unustama? Kuidas on seotud Eesti teadus ja siinsete maastike rütmid? Kuidas peaks inimene mõtlema, et elada tasakaalus looduse, teiste inimeste ja iseenesega? Need on mõned küsimused, millele semiootik ja bioloog Kalevi Kull on oma kirjutistes vastust otsinud. Raamat sisaldab valitud tsitaate Kalevi Kulli eestikeelsetest artiklitest ning pakub sissevaate tema mõtteilma.