Книги, похожие на «Henning Mankell, Itaalia kingad»

Õnnetus ei tule kunagi üksi, teadis vanarahvas öelda. Seda saab tunda ka Markus, keda tabab korraga mitu jama: ülemus on rahulolematu, abikaasa kuidagi võõraks jäänud, enesehinnang kipub kiiresti allamäge veerema. Kui siis ämm tuleb välja täiesti uskumatu süüdistusega, tunneb Markus, et eluisu hakkab ära kaduma. Just sel kõige hullemal ajal saabub tema ellu ootamatult Liisa – naine, kes sipleb samamoodi probleemidepuntras ja oskab seetõttu ära tunda ja aidata meest, kelle kannatustekarikas hakkab täis saama. Kahekesi proovivad nad tulla toime muredeportsuga, millest jaguks kümnele. Aga armastus ja teineteise hoidmine, elutahe ja soov mitte alla anda aitavad nad lõpuks taas valguse kätte.
Tuule Lind on avaldanud kaheksa raamatut: „Pööratud kuu“ (2008), „Päev algab öösel“ (2010), „Vale tõde“ (2011), „Eelijapäev“ (2012), „Ühe elu killud“ (2014), „Kättemaksukohuslane“ (2015), „Tavaline perekond“ (2016) ja „Liivakella helinal“ (2017).

Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.„Naine aknal” on üks neist harvadest raamatutest, mida tõesti ei saa käest panna. Stiil on sujuv ja tähelepanuväärne. See, kuidas Finn oma täiesti originaalse loo film noirʼ kulisside taustal välja mängib, on nii nauditav kui ka kõhedusttekitav.― Stephen KingHämmastav. Põnev. Armas ja imepärane. Võiksin siia põimida veel ülivõrdeid, aga ilmselt jõudis mõte juba kohale. Finn on loonud uue aastatuhande noir, tulvil hüpnotiseerivaid tegelaskujusid, rabavaid pöördeid ja kaunist stiili, ning minategelasega meeldiks mulle jagada pudelit Pinot’d. Võib-olla teistki – mul on talle palju küsimusi.― Gillian Flynn, põneviku “Kadunud” autor.

Kunagiste ülikoolikaaslaste seltskond sõidab Londoni valgusesärast kaugele riigi ääremaale, Shetlandi kõige põhjapoolsemale saarele Unstile, et tähistada sõpruskonna ühe liikme abiellumist Shetlandi mehega. Kuid paljutõotavalt ja rõõmsalt alanud puhkusereis saab ootamatu pöörde, kui üks sõpradest kaob, otsekui oleks ta õhku haihtunud. Shetland ei ole London, siin on kõik teisiti – kesksuvine igavene poolvalgus, katkematu tuul, madal ning muutlik taevas ja hoopis teistmoodi inimesed. Ja lisaks neile veel kummitused. Sündmuste käiku sekkub tüdruk, kes uppus Unsti rannal tõusuvette 1920. aastail. Või vähemalt nii see näib.Juhtumit asuvad uurima Jimmy Perez ja Willow Reeves. Neil tuleb lahendada õhku haihtunud naise mõistatus ja ühtlasi püüda kinni kummitus. On see tõesti võimalik, et õnnetult lahkunud lapse hing käib veel nii paljude aastate möödudes elavaid kimbutamas? Või peituvad põhjused ja lahendused lähemal?

Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.