Книги, похожие на «Henning Mankell, Itaalia kingad»

Vladimir Wiedemann oli üks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis kõrghariduse vene filoloogias, täiendades end ka semiootika vallas. “Püha kaljukitse radadel” on Vladimir Jah Guzmani pseudonüümi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta külastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mööda müstilisi pühapaikasid, Dušanbe turgusid, hüpnootilisi mäeahelikke, Lenini tänavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki või kanepipläru aurudes siserännakuid, mis võivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme nõukogude aja ilmselt kurioosseimast äriplaanist – trükkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja müüa neid üüratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jääda seejuures vahele. Terje Toomistu, antropoloog

Lisbeth Salander kannab karistust Flodberga naistevanglas, kus ta tunneb end võrdlemisi turvaliselt ja teeb kõik selleks, et vältida konflikte teiste kinnipeetavatega. Flodberga on aga vangla, mis on langenud täielikult vangide kontrolli alla. Kui Lisbeth kaitseb üht noort Bangladeshist pärit naist, satub ta kohe vastamisi vangla mitteametliku juhi Benitoga.Vanglasse tuleb Lisbethile külla Holger Palmgren, kelle käsutusse jõudnud dokumendid heidavad uut valgust naisele lapsepõlves räigelt liiga teinud sotsiaalsüsteemile. Seejärel palub Lisbeth Mikael Blomkvisti abi väikese taustauuringu läbiviimiseks. Ta palub Mikaelil aidata kontrollida Leo Mannheimeri, ühe Stockholmi pealtnäha maineka börsimaakleri tegevust.Kuidas on edukas noormees seotud Lisbethi minevikuga? Ja kuidas saab Lisbeth hakkama vanglas, kus vastasseis Benito ja tema kambaga muutub päev-päevalt üha plahvatusohtlikumaks? Nagu ikka, seisab ta ebaõiglusele otsustavalt vastu ning selgitab välja tõe. Ükskõik mis hinnaga.David Lagercrantzi kirja pandud viies raamat Millenniumi-sarjast on ülipõnev lugu, mis kõneleb riigipoolsest ülekohtust ja mineviku varjudest Lisbethi lapsepõlves.

“Teos, mida te käes hoiate, on kirjutatud ühele kindlale inimesele – noorele naisele, kes saab sajandi keskel kolmekümne kolme aastaseks.Ma olen elus tähele pannud korduvat tragöödiat – kui me teatud hetkel jõuame sinnamaale, et tahaks hakata oma vanavanematele küsimusi esitama, on juba liiga hilja. Nad on läinud.„Kirjad Maarale“ on sündinud katsest aimata ära need küsimused, mida mu lapselaps võiks mulle sajandi keskel esitada. Mitte ainult tema, vaid kõik need noored täiskasvanud, kes selles uues mitteilusas maailmas tahaks meil, vanavanematel, rinnust kinni haarata ja karjuda – mida te tegite?!”Andrei HvostovNäkku vaadatakse näiteks sellistele küsimustele: kuidas olla õnnelik; kas vene nimi on Eestis koormaks; kuidas tajub maailma autist; millest sai alguse ajakirjanduse allakäik; kas kodusõda Eestis on reaalne oht või ullikeste foobia; kas „Tõde ja õigus“ võiks saada järje; kuidas töötab matriarhaat; kas Tartus sõitis tõesti tramm?

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.